Anne ilmutab ennast igal juhul. Kui Ada taas üht kontserti teadustas, märkas saalis istunud ja filmi „Jäljed“ osatäitjaid otsinud Kaljo Kiisk teda kohe. Kiisk on hiljem meenutanud, et kui ta nägi Adat kõpskingades lavale tulemas, müksas ta oma abikaasat ja ütles: „Vaat, see on minu tüdruk!“ Ada sai naispeaosa Valve rolli. Tema järgmine roll oli Virgu Anni telefilmis „Külmale maale“ ja siis tuli „Mis juhtus Andres Lapeteusega?“, mida on Ada osalusega filmidest tänapäeval kõige enam näidatud ja mille kaudu teda filminäitlejana kõige rohkem tuntakse.

Eesti Marilyn Monroe

Tänapäeva noortele vaatajatele jäävad filmis ilmselt võõraks stseenid, kus räägitakse sotsialismi ideaalidest, aga teema, et ilus ahvatlev naine valib eduka mehe, kelle kõrval nautida toredat elu, on vägagi tänapäevane. Samuti on alati aktuaalne küsimus, kas suudame jääda alati ausaks ja mitte reeta sõpru. Need teemad hoiavad Lapeteuse-filmi elus.

Reet Lapeteus on noore näitleja Ada Lundveri tubli saavutus, kirjutas kriitik Valdeko Tobro. Lundver kehastab provintsi-Marilyni, kirjutas tabavalt juba siis Mati Unt. Ada kuvand Eesti Marilyn Monroena jäigi aastakümneteks püsima. Ka Adat hästi tundnud kirjanik Teet Kallas on teda nimetanud Eesti Marilyn Monroeks, ainult et veel ilusamaks.

Ada ja Reet Lapeteus on vastandlikud inimesed

Kui režissöör Grigori Kromanov pakkus Adale Reet Lapeteuse rolli filmis „Mis juhtus Andres Lapeteusega?“ oli Ada esmalt mõelnud, et ta ei ole üldse niisugune inimene. Õhtulehe ajakirjanikule Jaanus Kullile 2007. aastal antud intervjuus ütles Ada: „Reet peab olema litsakas ja vastik. Õudselt vastik. Aga ma ei ole selline.“

Ada jätkas: „Ta katsetas mind ikka mitu korda. Sest ta ei uskunud minusse. Lõpuks ütles, et tulgu ma järgmisel päeval tema juurde ning et ma mängiks talle nahaalset ja häbematut naist.“

Kromanov soovis etüüdi, kus Ada oleks hästi vastik ja nahaalne ja samas ilus.

Ada oli mõelnud, et seda rolli ta ära ei tee, aga läks järgmisel päeval siiski filmistuudiosse. Mainitud loos meenutas ta seda nii: „Ma olin õudselt ennast täis ja mõtlesin, et ma pean selle ära tegema. Käratasin Kromanovi­le, et kust leiab ta parema Reet Lapeteuse kui mina. Mina olen kõige parem. Istusin siis poole persenäkiga kirjutuslaua peale ja lasin edasi: paremat ei leia te mitte kuskilt.“

Kromanov olevat küsinud, mis viga on. Ada vastas, et midagi ei ole viga, aga kas režissöör pole ikka veel aru saanud, et tema on parim. Siis läks Ada ukse juurde, keeras ringi ja ütles, et see oli ainult etüüd. Ning hakkas nutma. Asi oli tehtud.

Ei tahtnud, et filmiabikaasa teda suudleks

Andres Lapeteust mängis Einari Koppel, kellega Adal võtete ajal tekkis väike arusaamatus. Ada oli Einariga hea tuttav, aga mees kui filmipartner ei sobinud talle. Enne voodistseeni ütles Ada režissöörile, et võtku tema asemel dublant. Kromanov olevat rääkinud tund-poolteist, et see on filmivõte ja on vaja. Ada vastas, et tema ei taha, et mees teda suudleb. See stseen on ka muusikalis „Ada. Rääkimata lugu“. Kromanovi tahe jäi siiski peale ja tühjas stuudios tehti ära stseen, kus Ada oli kombinee väel.

Režissöör Kromanoviga oli Lundveri arvates raske töötada, kuna ta muudkui seletas ja seletas iga stseeni.

Selles filmis mängis Ada väga esinduslikus näitlejate seltskonnas: Heino Mandri, Einari Koppel, Kaljo Kiisk, Rein Aren, Ita Ever.

Ada on tunnistanud, et need näitlejad olid talle suured eeskujud ja algajana ta end nende keskel tundiski. Samas suhtusid staarid Adasse kui täiesti võrdväärsesse partnerisse.

Süütu ja lits

Ada on mitmes intervjuus maininud ühte valusat mälestust, kui ta käis kinos Sõprus üksinda seda filmi vaatamas ja pärast seanssi kuulis, kuidas üks naine teisele ütles: „Mis viga oli tal seda mängida, lits nagu ta on.“ Selline arvamus, et Ada mängis Reet Lapeteusena iseennast, levis filmi linastumise ajal päris laialdaselt. Alles aastakümneid hiljem ütles Ada intervjuus Urmas Otile, et 24-aastasena selles filmis mängides oli ta veel süütu. Ada on mitmes intervjuus öelnud, et mujal Nõukogude Liidus tehtud filmides mängiski ta sageli sakslaste litse, sest kust mujalt neid võtta oli kui mitte Baltikumist.

Filmid, mis meeldisid Adale rohkem

„Mis juhtus Andres Lapeteusega?“ valmis 1965. aastal. Veel kaks märgilist filmi Ada Lundveri filmograafias on „Pimedad aknad“ (1968), mida Ada ise pidas oma filmidest kõige hingelähedasemaks, ja „Lindpriid“ (1971). Mõlemad on erilise saatusega filmid. „Pimedate akende“ originaal hävis 1976. aastal Eesti Televisiooni filmihoidla tulekahjus, aga „Lindpriid“ keelati ja määrati hävitamisele, kuid filmiinimestel õnnestus materjal alles hoida ning alles 1989. aastal sai toimuda teose ametlik esilinastus.

Südamelähedane Leeda hävinud filmis

„Pimedad aknad“ oli Tõnis Kase kolmeosaline telefilm, mille aluseks võeti Lilli Prometi jutustus „Pimedate akende ajal“. Tegevus toimub Saksa okupatsiooni lõpu ajal 1944. aastal Tallinnas ja selle ümbruses. Ada kehastab Leedat, kes armub Saksamaalt Eestisse tagasi tulnud baltisaksa päriolu ohvitseri Gerti (Jaak Tamleht). Gert tahab aga abielluda kasulikult ja lahkuda Eestist. Kuigi film oli ideoloogiliselt Nõukogude Liidu filmilevisse sobiv, oli mingil määral uskumatu, et nõukogude võimu tingimustes telefilm Eesti neiu ja fašistliku armee ohvitseri suhtest üldse valmida sai.

Filmi originaal hävis peaaegu täielikult 1976. aastal Eesti Televisiooni filmilao tulekahjus. Aastatel 2005–2007 taastas Tõnis Kask filmi pildi Minskist leitud venekeelse koopia järgi ja monteeris selle üheks täispikaks filmiks. Kuna eestikeelsed helisalvestused olid samuti hävinud, lugesid rollid sisse nooremad näitlejad. Ada Lundveri kehastatud Leedale luges hääle peale Evelin Pang (Võigemast).

Keelatud lõpp lisati filmile

Režissöör Tõnis Kask rääkis filmi taastamise järel Õhtulehele, et Eestis ei nõutud filmile mitte ühtegi kärbet. Aga kui film pääses kogu NSV Liidu ekraanidele, nõuti Moskvas viimase stseeni väljaviskamist. See oli stseen, kus tütart mängiv Ada Lundver anub: „Ema, ära jäta mind üksi!“ Ema jääb seisma ja ootab tütart järele. Moskva ametnikud ütlesid, et tütrele, kes on sakslastega mehkeldanud, ei tohi andeks anda. Lundver ütles intervjuudes ikka, et see Leeda oli talle Lapeteuse Reedast südamelähedasem. „Seal oli, keda mängida. Ning ka „Lindpriid“ said südamelähedaseks. Mängisin seal koos Aarne Ükskülaga. Tegime seda poolteist aastat. Ilmatuma pikk aeg oli see,“ rääkis Ada intervjuus Ilmar Pallile Maalehes.

Kui „Pimedate akende“ filmimise eel oli Ada esimene armastus Eri Klas leidnud teise naise, siis „Lindpriide“ tegemise ajal sai Ada tuttavaks Mikk Mikiveriga, kes algul oli filmipartner, 1972. kuni 1983. aastani aga abikaasa.

Film keelati ja režissöör põgenes

„Lindpriide“ Meerit hindavad mitmed filmiinimesed Lundveri tipprolliks. Neljaosaline telefilm ei saanud ei Eesti Telefilmilt ega Eestimaa Kommunistliku Partei juhtidelt esitusluba ja määrati hävitamisele, aga see õnnestus säilitada.

Filmi režissöör oli Vladimir Karasjov, hiljem tuntud kui Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar, kes 1976 Cannes’i filmifestivali ajal otsustas Nõukogude Liitu mitte tagasi tulla ja paluda Prantsusmaalt poliitilist varjupaika. Tema abikaasa Ene Rämmeld ja poeg Tarah lubati mehele järele alles viie aasta pärast.

Film põhineb ideoloogiliselt igati õige kirjaniku teosel. Romaani „Linnupriid“ autor oli Eessaare Aadu ehk kuulus revolutsionäär ja riigikukutaja Jaan Anvelt. Lugu räägib Eesti kommunistide ja revolutsionääride elust Eesti Vabariigis 1920. aastatel. Stsenaariumi kirjutas režissöör ise ning tema sünge ja mitteheroiline filmikeel ei sobinud võimudele kohe üldse. Muide, filmi operaator oli Rein Maran ja helilooja Veljo Tormis. Esimest korda näidati filmi avalikult alles 18 aastat hiljem, 1989. aastal.

Siin loos kirjeldatud motiivid on jõudnud ka menukasse muusikali „Ada. Rääkimata lugu“, mis tuleb vaatajate soovil järgmisel suvel Kiidjärvele tagasi.

„Ada. Rääkimata lugu“ 2023. aasta suvel Kiidjärvel

Muusikali „Ada. Rääkimata lugu“ piletid on suurepärane kingiidee! 2023. aasta etenduste piletid on müügil Piletitaskus.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid