„See leidis aset hooldushaiglas, mis asus tema kodu lähedal. Tajusin, et see kohtumine võib jääda viimaseks, ja sain kõik ära öelda, mida soovisin. Ühed meeldejäävamad hetked Aarnega jäävad aega, kui õppisin gümnaasiumis ja Aleksander Eelmaa lavastas Viinistus „Külmetava kunstniku portreed“, kuhu ta mindki osalema kutsus,“ meenutas Kristjan intervjuus.

„Mul ei olnud sõnalist osa, olin poiss, kes mängis viiulit, ja see jäi ka ainsaks lavastuseks, kus oleme koos vanaisa Aarnega üles astunud. Suved, kui etendust Viinistus mängiti, olid mulle väga olulised. Seal oli aega temaga rääkida, malet mängida ja jalutada. Mina noore teatriharu õpilasena sain kõik oma küsimused temalt ära küsida. Mõnikord vanaisa lihtsalt muheles ja vastas väga lühidalt, teinekord rääkis pikalt pool Eesti teatriajalugu ära. Ta ei olnud üldiselt suur jutumees, aga kui soonele sattus, siis võisid meie vestlused mitu tundi kesta,“ rääkis Üksküla.

Jaga
Kommentaarid