Unistuste kodu! Marko ja Kaisa Mehise elu villas Emajõe kaldal: oleme uhkusega maakad

Tantsustaaride Kaisa Oja-Mehise ja Marko Mehise elus on viimased aastad olnud vägagi murrangulised. Nad on kolinud elama maale oma majja ja elu keerleb nüüd lisaks tantsule ka kolme-aastase poja ümber.

Tantsustaaride Kaisa Oja-Mehise (38) ja Marko Mehise (35) uus kodu asub Tartumaal Kikaste külas, kus valitseb täielik vaikus ja rahu. Krundile paistab Emajõgi, aia ääres on kasesalu ja jäätunud tiik. Maja on ehitatud ja kujundatud täpselt paari oma visiooni järgi: avar ja modernne, samas hubane. Võtame elutoa diivanil kaminat ja kuuske nautides kokku tantsupaari lõppenud aasta. Suurimaks pärliks oli lõppevas aastas kahtlemata Marko ja näitleja Ülle Lichtfeldti võit saates „Tantsud tähtedega“. Võidukarikas ilutseb maast laeni vitriinkapis, mis on pilgeni täis nii Marko kui ka Kaisa auhindu tantsuvõistlustelt. Neid on lausa nii palju, et kokkulugemine tundub olevat liiga suur töö, et seda üldse ette võtta.

„Isegi sõbrad imestasid, kuidas on võimalik Keskerakonna vastu saada?“

Marko

Ettepanek saates osaleda tehti tegelikult mõlemale ja mõlemal on ka tantsusaate tugev põhi all: Kaisa on osalenud kolm korda treenerina, ühel aastal saatejuhina ja ka külaliskohtunikuna. Marko astus treenerina saates üles teist korda ja temagi on olnud külaliskohtunik. Arutluste käigus jõuti ühiselt selleni, et sel aastal peaks perekonna „au päästma“ Marko. Kaisal lihtsalt on kella kaheksast viieni töökohustus: lisaks paari ühisele tantsukoolile Respect, kus mõlemad on treeneri ametis, töötab ta Tartus restorani Meat Market finantsjuhina. Nii otsustatigi, et Kaisa võtab ajutiselt endale ka Marko töökohustused, kolme ja poole aastase poja Ramoni eest hoolitsemise ning Marko keerutab tantsusaates jalga.

Koostöös võiduni

Marko tundis end tantsusaates taas kui kala vees. „Mulle meeldib võistelda. Kui saatesse juba läksin, siis ikka maksimumi peale välja.“ Ta iseloomustab end kui nõudlikku treenerit. Juba enne saate algust pani ta paika strateegia, kuidas Üllega võimalikult kaugele jõuda.

„Nägin, et Üllel on väga hea painduvus ja seda saab koreograafias ära kasutada. Lisaks rõhusin algusest peale tantsuhoiakule ning olimegi sellega teistest üle,“ muljetab Marko. Kõik, mis puudutab ideid ja muusikavalikuid, valmis suures koostöös - kolmekesi koos Kaisaga. Markol polnud trennisaalis aega otsida tantsumuusikat, hoopis Kaisa kuulas tööle minnes läbi kõik oma playlist'id. „Ma ju teadsin, et ükskõik kumb meist läheb, teine nagunii toetab ja aitab, kuidas saab,“ räägib Kaisa. Ülle rakendas oma näitlejapotentsiaali, aidates mõelda süžeeliine ajurünnakutes, et sünniks alati terviklik ja mõtestatud lugu. Suure panuse efektsete numbrite valmimisele andis ka Rakvere teater, mis varustas paari kostüümide ja rekvisiitidega. Näiteks viimase saate peegelraam ja ka kuningatants ei oleks olnud Ülle koduteatri panuseta nii efektsed.

„Kui saatesse juba läksin, siis ikka maksimumi peale välja.“

Marko

Kui võis arvata, et kõik see, mis televaatajate silme ette jõudis, tuli kui lepase reega, siis nii see päris ei olnud. „Ütleme ausalt: esimesed saated olid rasked. Siis saadakse aru, kui palju aega ja tööd see kõik nõuab. Teises pooles aga nautisime juba väga,“ meenutab Marko. Kõige suuremaks väljakutseks kujunes sammude õppimine ja muidugi graafikute koostamine, arvestades sellega, et Ülle elab Rakveres, Marko Tartus ja saated toimusid Tallinnas. Saate võitu ei osanud ette näha ei Kaisa ega Marko. „Isegi sõbrad imestasid, kuidas on võimalik Keskerakonna vastu saada,“ räägib Marko. Suurimateks konkurentideks pidaski ta standardtantsudes Jüri Ratast ja ladinaameerika tantsudes Brigitte Susanne Hunti. Uhke võidukarikas ehib nüüd aga Kaisa ja Marko suurt auhindade vitriinkappi.

Kolmekesi

Kolm ja pool aastat tagasi said Kaisa ja Marko poja Ramoni vanemateks. Lapsevanema-elu õpetab endiselt igapäevaselt. Kaisale oli kõige suurem väljakutse kellegi eest hoolitsemine. „Kuna olin ikka juba eakas proua,“ naerab ta. „Kolmekümne neljanda eluaastani elasin vaid iseendale. Ega ma Markole ka süüa valmistanud ja liiga palju ei hoolitsenud. Nüüd on aga keegi, kes on meist kümme korda eespool.“ Laps õpetab kannatust. Kui Kaisa on mõistnud, et tal polegi süütenööri, siis muidu treenerina kergesti ärrituv Marko muutub lapse kõrval rahulikuks. „Mõistlik, rahulik ja tubli laps,“ kiidab Marko. „Ta oli nii oodatud, kõige nunnum olevus maa peal!“ lisab Kaisa.

„Ramon oli nii oodatud, kõige nunnum olevus maa peal.“

Kaisa

Kodu looduse keskel

Elu kahetoalises pisikeses korteris on selja taha jäänud ja juba paar aastat elab tantsupaar oma majas, mis oli mõlema unistus juba enne lapse sündi. Esimesed sammud tegigi Ramon oma majas, kus kõik on ise planeeritud: joonistatud, disainitud, kujundatud. Ülemine korrus magamistubadega on helgetes värvides. Kaisa ja Marko magamistoas on seinasuurused aknad vaatega kasesalule ja Emajõele. Alumine korrus on tumedates toonides: roheline elutuba ja süsimust saun. Must on kõik, alates puhkeruumist ja pesuruumist leiliruumini välja. Mustad on nii seinad, põrandad kui ka laed. „Inimesed kahtlesid, et küll on alles julged valikud, aga kui külla tulid ja nägid, siis neile meeldis,“ meenutab Marko.

Majas on viie meetri kõrgused laed ja palju avarust. Ise ehitustöid ette ei võetud, töö usaldati professionaalidele, kes panid maja püsti poolteise aastaga. „Kui sul on lakk-kingad jalas ehk oled tantsija, siis sa jäädki tantsijaks,“ naerab Marko. „Ma ei julgeks oma kodu küll ise ehitada - siis ei teaks kunagi, kas seinad püsivad.“

Krundil jalutavad ringi kitsed, mägrad, hiired, ka ussid. Kaisa imestab siiani, et maale kolis. Ta nimelt kardab loodust, eriti ei meeldi talle putukad. Iga looma peale kilkab. See on ka arusaadav, sest Emajõe kallas on lemmikuks ka roomajatele - profiratturist naabri Rein Taaramäe krunti külastas hiljuti näiteks mitmemeetrine madu. Aga vaatamata sellele ei vahetaks kumbki maal elamise vabadust kitsa korterielu vastu. Marko on veeinimene ja naudib nii Emajões kui tiigis ujumas käimist. „Tahtsime ehitada kodu, kust ilusa ilmaga ei pea kuhugi põgenema, ja nüüd oleme uhkusega maakad,“ naerab Kaisa.

„Tahtsime ehitada kodu, kust ilusa ilmaga ei pea kuhugi põgenema.“

Kaisa

Töökad mitmel rindel

Mõlemad on töökad lausa mitmel erialal. Kuidas sai tantsijast finantsjuht Tartu hinnatud restoranis? „Mingil hetkel soovisin teha „normaalse“ inimese tööd, et ei peaks alati poole öö ajal lõpetama ja saaks vahel teatrisse või kontserdilegi,“ räägib Kaisa. Õige ruttu mõistis ta aga, et on kontoritööks liiga loominguline inimene, ja otsustas jätkata ka tantsimisega. Nii läkski, et selle asemel, et saada „normaalse“ inimese töögraafikut, tõuseb Kaisa kell 6.30 ja lõpetab õhtul kell 21. „Olen rahutu hing ja tööloom, mulle meeldib, kui kogu aeg on tegevust,“ sõnab ta. Ka Marko tegeleb mitme tööga, olles lisaks treeneritööle ka füsioterapeut. „Juba kliendid uurivadki, millal uuesti tööle hakkan. Tantsusaate ajal jäid kliendid natuke unarusse,“ räägib ta. Ühiselt juhitud tantsukoolil Respect läheb väga hästi. Aasta kokkuvõttes saavutas klubi Eestis teise koha, konkureerides tihedalt kahe Tallinna suurima tantsuklubiga.

Muutused tantsumaailmas

Koroonaaeg mõjutas tantsusporti tugevalt. Paljud lõpetasid, sest võistlusi ega väljundeid polnud ja motivatsiooni oli raske leida. Marko loodab, et suure töö teeb tantsu populariseerimises ka saade „Tantsud tähtedega“. Võistlustants on muutunud viimastel aastatel palju kättesaadavamaks spordialaks.

Kui Kaisa alustas, kandis ta üheksa-aastaselt üheksa-sentimeetriseid kontsi, meikis end ja kasutas isepruunistavaid kreeme. Vahel käis isegi kinnastega koolis, sest ei julgenud näidata oma käsi, mis olid isepruunistavast kreemist kollased. „Vanaema ei tundnud mind telekast ära, kui meistrivõistlusi näidati. Ta ütles, et see küll minu lapselaps ei ole, see on ju täiskasvanud naine. Olin siis üheksa-aastane,“ meenutab Kaisa. Tänapäeval on asjad teisiti: kui viie-aastased lapsed tulevad tantsima, siis kaks sussikest jalga ja kõik. Alles 14-15-aastaselt, kui hakkavad toimuma maailmameistrivõistlused, lubavad reeglid meiki, kontsi ja paljastavaid kleite. Kord aastas tehakse tavaliselt kaks kleiti ja selles vanuses võib kleitidele juba ka kive peale kleepida. Reeglitega on paika pandud ka, millise lõikega võivad olla aluspüksid ja need ei tohi olla nahavärvi, et mitte jätta ettekujutusele ruumi. Reeglitest peetakse kinni ja eksinud tantsija eemaldab koheselt peakohtunik ise. „Tore, et kõik on paika pandud ja keegi ei lähe üle hea maitse piiri,“ ütleb Kaisa.

Kuigi seljavigastus lõpetas Kaisa profisportlase karjääri, plaanivad mõlemad tantsida elu lõpuni. Kumb järgmisel hooajal tantsusaates perekonna au päästab, perekonna konsiiliumil veel vastust ei ole. Ootame ja näeme!

Kannatlikkuse õppetunnid

Näitleja Ülle Lichtfeldt: „Marko oli treenerina maksimalist. Ta ei treeninud kunagi poole jõuga, ei teinud „lõdvalt ära“. Oli kordi, kus ta vahetas poole treeningu pealt särki, sest see oli läbimärg. Ega ta mulle armu ei andnud. Pidin talle mitu korda meelde tuletama, et ma ei ole võistlustantsija ja minu vanuses selleks ei saa ka. Oli ka kordi, kus ta ütles mulle pärast tantsusooritust, et see oli võistlustantsu tasemel. Mõtlesin, et räägi-räägi, ega ikka ei olnud küll, aga tulemus ja võit tantsusaates räägib enda eest. Ega ta mind eriti kunagi ei kiitnud, vaid ütles: küll kohtunikud kiidavad! Ja kui ta suust mõnikord lipsas sõna „tubli“, siis tegin kohe mingi apsaka. Lõpuks oligi nii, et ma ei tahtnudki enam kiitust, palusin ise, et ta mind ei kiidaks, mulle piisas ta rahulolevast silmavaatest. Marko on imekspandavalt emotsionaalne inimene, ta ei häbene oma tundeid näidata. Võib vaid ette kujutada, kuidas ta pidi mind treenides oma tundeid vaos hoidma - ta ise ütles, et õppis olema kannatlik. Vähemal oli minust talle niipaljukestki kasu. (Naerab.)

Moodustasime Kaisa ja Markoga ühtse meeskonna. Kaisa oli abiks lugude valikul ja disainis minu kostüümid ning valis kangad. Kaisaga sai Marko proovida keerukamaid tantsukombinatsioone, et neid siis minule kohandada. Ma ei tea, kuidas Kaisa seda kõike jaksas - töö, treeningute ja väikese lapse kõrvalt! Kui tulin teatriväljasõidult Valgast või Põlvast, kell lähenemas südaööle, ja ma Kaisa ja Marko juurde ööseks jäin, ootas mind soe söök. Mulle meeldis jälgida, kuidas Marko ja Kaisa oma õpilastega treeninguid läbi viisid - imekspandava maksimalismi ja täieliku pühendumisega. Nad on tipptantsijad, tippsportlased ja selleks ka jäävad. Ma nii loodan, et neile on jätkuvalt järelkasvu sel imeilusal ja megaraskel alal! Kui elaksin Tartus, jätkaksin treeninguid tantsukoolis Respect, sest nüüdseks olen ma nakatunud ja armunud tantsu. Peagi saab juba kuu, mil ma pole treeningus käinud, aga tunnen füüsilist vajadust tantsida! Igatsen Marko ja Kaisa järele ja tahaksin näha neid kaht ilusat ja imelist inimest koos tantsimas, see oleks midagi muinasjutulist!“

Meie lugu sai alguse Kaisa ilust

Kaisa ja Marko tutvus ulatub lapsepõlve. Kuigi mõlemad alustasid tantsimisega väga noorelt ja on tartlased, ei ole nad kunagi tantsinud koos partneritena ega ka ühes rühmas. Nad olid küll samas tantsuklubis nimega Stiil, aga kolme-aastase vanusevahe tõttu erinevates gruppides. Marko on hoopis Kaisa pikaaegse tantsupartneri Martin Parmase lapsepõlvesõber ning nad on aastaid ühte sõpruskonda kuulunud. Kõik muutus 18 aastat tagasi, kui Räpina tantsulaagris Marko üle rõdude Kaisa kaissu magama puges. „Ühel õhtul tuli Marko minu juurde ega läinudki enam ära. Ta on väga südamlik, sihikindel ja tasakaalukas inimene,“ räägib Kaisa. Sealt edasi läks kõik loomulikku rada pidi: seitse aastat hiljem palus Marko Taagepera lossis Kaisa kätt ja aasta hiljem abiellusid nad sealsamas. Kuus aastat hiljem sündis poeg Ramon. „Meie lugu sai alguse ikkagi Kaisa ilust. Ma tema sisemisest ilust sel ajal midagi ei teadnud, kui ma tema voodit külastama hakkasin. Aga teda tundma õppides nägin, et tegemist on äärmiselt armsa ja hooliva inimesega. Tema töökus ja elus edasi arenemise soov on ikka ühe naise kohta imetlusväärne. Samuti meie huumorimeel klapib. Huumor aitab alati.“