Alati peab olema kuskil algus. Keegi peab olema julge, taiplik ja söakas, et end tihedast võsast vikatiga läbi niita selle nimel, et järgnevad saaks kuiva jalaga läbi. Sel puhul, et Jaak Joala, Jüri Pihel ja Jüri Makarov otsustasid maksku mis maksab Eesti 1992. aastal Eurovisionile viia, tuleks puldis kõnet pidada. Nemad ise ei ole tahtnud suurte sõnadega sellest rääkida. Makarovi ja Piheli sõnul jäi enda rolli osas eriti tagasihoidlikuks kadunud Jaak Joala, ent temata ei oleks Tanel Padar ja Dave Benton 2001. aastal Kopenhagenis Eurovisioni lauluvõistlust võitnud. „See on Jaagu teene,“ ütleb Jüri Makarov.

1993. aastal kutsuti Eesti Ida-Euroopa riikide Eurovisioni eelvooru Sloveenia pealinna Ljubljanasse. Kutsuti 12 riiki, kohale läks seitse. Loobujate seas olid ka Läti ja Leedu, sest rahalised võimalused olid ahtad. Eesti esindajaks sai Janika Sillamaa, kellele kirjutati kaheksa pala, mille seast parimaga, „Muretut meelt ja südametuld“ saadeti ta võistlema. Kahjuks Janika eelvoorust Eurovisioni finaalkontserdile ei pääsenud.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid