„Inimene ei olekski justkui inimene, kui tal ei ole staatust, oma kodu ega autot ja ta ei võimalda lastele kallist huviharidust. Inimesena tunnen, et ühiskond on mind püüdnud ainult sellele rajale suunata, et oleksin veel edukam,“ kirjeldab Elias.

„Kõige selle keskel ei ole ma õppinud tõmbama piiri eraelu ja tööelu vahele ning võetud kohustuste keskel olen ületöötamises laskunud äärmusesse. Teatud rolli mängivad ületöötamises ka kriisid, mis on saabunud üksteise järele. Minu elus on kõige tähtsam stabiilsus. Ma ei ole peost suhu elaja ja mõtlen alati homsele. Olen endale lubanud, et tagan perele rahuliku elu, kuid kriisid tekitavad ärevust. Ei tea ju, kas homme on tööd ja kas homme veel vajatakse mind. Kõige paradoksaalsem on, et nüüd hakkan raskelt tulnud lisatööga teenitud raha maksma psühholoogidele, terapeutidele ja muuks arstiabiks. Kindlasti ei ole ma ainus, kes pärast pikalt intensiivselt töötatud aastaid selle tõdemuseni jõuab.“

Jaga
Kommentaarid