„25. detsembril kõndisin trennist koju, oli täiesti tavaline päev, kell oli kahe-kolme vahel või natuke peale kolme. Olin EBSi ees, hakkasin kodu poole liikuma. Mul olid klapid peas, kuulasin muusikat, mul oli ülihea tuju. Järsku aga tunnen, kuidas keegi üritab selja tagant suruda oma näpud...“

Jaga
Kommentaarid