Priit avaldas Kroonikale, et Evelin jäi talle silma üle mõistuse sümpaatse olemise ja omanäolise esitusega lauljana. „Ebaõiglaselt madala koha sai ta 1994. aastal konkursil „Kaks takti ette“. Otsisin toona lauljat, kes mu lugusid esitaks, ja nii ma temaga ühendust võtsin.“

„1994. aastal sain kahe lauluga Eurolaulu konkursi finaali ja mõlemat laulis Evelin. See, et me 1999. aastal looga „Diamond of Night“ Eurovisionile sõitsime, tuli mulle üllatusena. Mulle endale meeldis lugu „Unistus igavesest päevast“ isegi rohkem, kuid see jäi ühe punktiga loo „Mere lapsed“ selja taha. Eks see eurolaul on selline sport alati olnud. Olen varem ja nüüd hiljemgi sattunud osalema. Tõestada ei ole kellelegi midagi vaja, aga väike põnevus ikka tõmbab konkursile. Ei ole tekkinud tunnet, et enam ei viitsi, nüüd oleks nagu kõik tehtud. Uutele tulijatele on see hea võimalus pildile pääseda ja vanadele olijatele jätkuvalt pildil olla.“

Pajusaar oli neli korda Eurovisioni lauluvõistlusel käinud ja tema meelest oli kõige ägedam käik 1999. aastal Jeruusalemma. „Pööraselt hästi võeti meid vastu. Kõik oli hästi korraldatud ja meeletult turvatud. Programm oli värvikas ja äge ning see, et saime 6. koha, oli eriti hästi. Pidu ja nalja ning kohalikku kultuuri oli vägevalt. Samas tuli esindada oma riiki ja välja paista selles värvikirevas rahvaste paabelis. Tundub, et õnnestus. Minu jaoks jäi igavesti meelde, kuidas käisime ärksama kambaga diskol, kus oli ülivinge drag queen šõu. Ma polnud sel ajal niisugusest meelelahutusest kuulnudki, veel vähem näinud midagi sellist. Ärme unusta, et aasta oli 1999. See oli elu kõige kihvtim disko ja pööraselt lahe pidu, mis on tänapäevani meeles,“ rääkis Pajusaar.