„Lõpuvilet“ ei ole varem lavastatud. Vanemuise lavale on jõudnud Tiksi esiknäidend „Lahtihüpe“ (1980), mida mängiti koguni üle 130 korra. Lavastaja Mikk Mikiver soovis „Lahtihüppe“ edu arvestades tuua Eesti Draamateatri lavale ka „Lõpuvile“, ent toona polnud võtta piisavalt palju üheealisi noori meesnäitlejaid. Lavastaja Roman Baskinil oli soov Tiksi näidend teatritudengitega lavastada, aga ka temal jäi see tegemata.

Lavastuse „Korvpall on saatanast“ produtseerimise enda kätesse võtnud Marko Põldsam armastab korvpalli väga. Ta näeb lavastuses võimalust tähistada Eesti korvpalli uut tõusu ja buumi. „Enne kui said tekkida Kuusmaad ja Sokud, kes möllasid Eesti iseseisvumise ajal, ja nüüd, kui esiplaanil on nende pojad, oli meil kuldne Kalev, kes võitis nii palju tiitlivõistlusi kui ei keegi kunagi varem. Tammistel, Salumetsal, Krikunil, Lipsol ja Tomsonil on ette näidata 23 tiitlivõistluse medalit,“ räägib Põldsam.

Tiksi kirjutatud näitemängu dramatiseeris ja kaasajastas korvpallifanaatik Urmas Lennuk. Selle peaosades on Pääru Oja, Karl Robert Saaremäe, Riho Kütsar ja Mikk Saar. Üks-ühele korvpallilegendide elu kaugest ajast tänapäeva siiski üle ei kanta.

Inga Lunge sõnul pakub korvpalliplats emotsionaalset keskkonda ja kirglikke tegelasi, kelle kaudu saab vesta igikestvat lugu: vanad ei jaksa ja noortel ei lasta. „Nii on see elus alati olnud. Vastanduvad noorte ambitsioonid ja vanema generatsiooni üleolek, millega kaasnevad tihti keerulised ja väga isiklikud valikud,“ ütleb Inga.

Loe Inga Lunge korvpallilavastuse kohta pikemalt SIIT!

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena
Jaga
Kommentaarid