Veinmanni sõnul on mõned korduvad näitlejad alati mõne lavastaja etendustes olemas. „Mina olen saanud ka selle eest mööda päid ja jalgu, aga ka kiita, sest nooremast peast ma olin Mikk Mikiveri näitleja. Ja mis õigus on mul öelda nüüd kellelegi, et sina oled ühe või teise lavastaja näitleja? Ei ole mingit õigustust. Kui nad saavad omavahel hästi tehtud – palun! Kui inimesed leiavad niisuguse mõttekaasluse. Küsimus ongi mõttekaasluses ja maailma tajumises,“ ütles Martin.

Veinmann tõdes Kroonikale antud intervjuus, et õppis palju Mikk Mikiverilt. „Mitte selles mõttes, et omandada kohutavalt palju tarkusi. Inimene õpib, sest teine hindab sind millegipärast. Muidugi võid sa hakata pärast näitlejana rohkem tahtma, kui tunned, et sa oled ühe inimese mõttemaailmas midagi väärt. Mikiver oli see, kes õpetas mind ennast hindama selles protsessis. Mitte üle hindama, vaid hindama, ükskõik millised olid need rollid, mis tulid – „Neljakuningapäev“, „Päike näkku“… terve plejaad oli neid. Või siis Tammsaare Pearu roll. Ma poleks ise selle peale tulnud – mina ja Pearu? No oled, oled, öeldi. Mängisin Pearut Mikiveri lavastuses „Tagasi Vargamäele“, mis oli tema viimane lavastus,“ rääkis ta.

Mikk Mikiver suri 9. jaanuaril 2006. aastal. Mikiveri looming püüdles ajatut ja ülevat, kuid oli samas psühholoogiline peentöö. Oma suurtes rahvuslikes draamades ühendas Mikiver vapustava selgusega üksiku inimese ja kogu rahva lood, neis põimusid isiku ja rahvuse saatused, eetilised valikud ja vastutus. Mikiveri teater suutis olla ühtaegu nii intiimne kui ka pühalik.

Jaga
Kommentaarid