27.04.2023, 11:36
Ada Lundveri kiri Vello Orumetsale: kallis, olen jälle rase sinust, mis me nüüd teeme? Musi-musi!
Eelmise suve publiku ja kriitikute lemmik, muusikaline suvelavastus „ADA. Rääkimata lugu“ tuleb sel suvel taas! Maalilise Kiidjärve lavalaudadel saab 2023. aasta juulis ja augustis näha kümmet lisaetendust.
Etenduses rullub lahti möödunud ajastu suurima filmi- ja estraaditähe, lummava ja särava Ada Lundveri elukäik. Kes on etendust juba näinud, ütlevad, et selles on nii draamat, kirge, armastust, valu kui ka palju huumorit.
Ada Lundverit tema eluajal tundnud inimesed räägivad kui ühest suust, et lisaks sellele, et Ada oli piltilus, oli tal ka terav keel ja suurepärane huumorimeel. Seda tõestas naine ka oma aastal 2010 ilmunud raamatus „Ada Lundver. Minu elu sõnas ja pildis“, kus ta kõneleb oma näitlejakarjäärist, armumistest, sõpradest – kõike seda talle omase huumoriga, kus naeru kõrval võivad olla ka pisarad. „Ja siin ma nüüd olen – 68aastane naine, kel pole oleviku ega tuleviku suhtes kindlust,“ kirjutab Ada Lundver oma raamatus. „Ja minusuguseid on küll ja veel. Kui majaperemees ühel päeval otsustab, et talle on seda korterit vaja – kuhu ma siis lähen? Tänavale? Ma pole mõelnud, et oh, kui oleksin sündinud mõnel teisel ajal, mõnes teises paigas, teiste võimalustega ... Oleks tädil rattad, oleks omnibuss!“
Ada hiidlaslik huumorimeel
Adale meeldis teha nalja nii enda kui ka teiste üle. Näiteks rääkis ta oma naabrist nii: „Üks mu naaber jäi hiljaaegu pensionile, aga juba kolmandal päeval hakkas kodus ennast halvasti tundma ning läks oma vanasse armsaks saanud töökohta tagasi – ta töötas nimelt likööri- ja veinitehases degustaatorina.“ Nali on nii naabri kui ka Ada enda kulul, sest kahjuks oli filmidiiva ka ise oma elu viimastel aastatel hädas alkoholisõltuvusega.
„Kallis Vello, mõtlen sinule tihti, olen jälle rase sinust, mis me nüüd teeme? Musi-musi!“ – Ada Lundver
Enda kulul tegi Ada Lundver nalja ka Lea Arme kirja pandud 2001. aastal ilmunud raamatus „Ada Lundver. Millal ma olin staar?“. Näiteks arutleb filmidiiva seal järgmiselt: „Ilusaid mehi nägi vanasti ikka ... Imelik küll, tänapäeval neid enam ei kohta. Või ei näe ma enam hästi?“
Lea Arme raamatus kõneleb Ada Lundveri naljasoonest pikalt tema hea sõber, tantsija Ants Vähejaus. „Minu suhted Adaga on sellised, et kui keegi võõras meid kõrvalt näeb ja kuuleb, siis ta arvab, et need inimesed ei salli üksteist silmaotsaski,“ kirjeldab Vähejaus raamatus. „Niisugune on Hiiumaa kõnepruuk, ega meil ei öelda üksteisele: oh, küll sa oled armas, küll sa oled kallis! Käib pidev aasimine, tõredavõitu nöök, umbes nii, et mis sa, vastik vanamoor, õiendad siin ....“
„Adal on sünnipärane hiidlaslik huumorimeel,“ lisab Vähejaus. „Estraadil on vaja ülimat meisterlikkust või siis loomulikku soont, et ära tabada nalja olemus. Adal on see olemas, minu meelest on ta üdini andekas inimene. /.../ Filharmoonias oli teadetetahvel, kuhu sõnumid, kirjad ja kaardid üles pandi. Inimesed reisisid palju ja seal toimus infovahetus. Ada saatis ükskord Vello Orumetsale lahtise postkaardi tekstiga „Kallis Vello, mõtlen sinule tihti, olen jälle rase sinust, mis me nüüd teeme? Musi-musi!“. Terve filharmoonia luges, nagu kulutuli läks jutt maja peal lahti.“
Ka legendaarsel lavastajal Eino Baskinil jagus raamatus Ada ande ja huumorisoone kohta häid sõnu: „Minu mäletamist mööda tegi Ada Lundver estraadi üsna tublilt,“ kiidab Baskin. „Adal oli loomulik huumoritaju, lava- ja publikutunnetus. Need on elementaarsed eeldused, mis peavad estraadinäitlejal endal olema ja mida ei saa kuskil koolis külge õppida.“
Ohtlikud naljad ja rumalad inimesed
Ada ei visanud villast ainult enda ja ennast ümbritsevate inimeste kulul – ta julges sügaval nõukaajastul teha ka laiema haardega nalju, mis tol ajal oleks võinud tekitada pahandusi, näiteks tema nali newyorklastest viitab oma hapukapsa ja vakstuga sellele, et taolised sündmused võisid aset leida hoopis lähemal kui kaugel Ameerikas. „New Yorgi miljonär J. Gison jõi koos sõpradega trepikojas ära pudeli viskit, siis istus lifti, kirjutas seintele roppe sõnu, tõusis pilvelõhkuja 98. korrusele, astus tuppa ja peksis läbi oma naise missis Gibsoni, lõikas köögis ribadeks uhiuue lauavakstu, seejärel viskas aknast alla tünnitäie talveks sissetehtud hapukapsaid, viimaks heitis saabastes kušetile – oh neid newyorklasi küll,“ jutustas Lundver. Kahemõõtmelisi nalju see naine juba teha oskas!
Ada Lundver tõusis 1969. aastal rolliga Mosfilmi „Nõukogude Liidu suursaadikus“ kuuendiku planeedi jaoks peaaegu et päevapealt toonase kodumaa kultuuritegelaste eliidi hulka, kuhu kuulusid teiste seas imetletud filmirežissöörid, lauljad ja näitlejad. „Ta oli Eesti Marilyn Monroe, ainult ilusam,“ on kirjanik Teet Kallas kunagist sõbrannat meenutanud. Seega pole ime, et sellises seltskonnas kujunes naisel nulltolerants inimeste suhtes, kes tundusid talle rumalad. Kuid isegi sellist suhtumist oskas filmidiiva väljendada vaimukalt. „Ta oli nii loll, et kui ta tuppa astus, tundus, nagu oleks sealt keegi välja läinud,“ oli talle südamelähedane nali vaimuvaeste indiviidide kohta. Või väljendas ta oma arvamust kellegi kohta hoopis selliste sõnadega: „Talle tuli pähe üks mõte, aga leidmata sealt kedagi, lahkus ta sealt.“
Lavastus „ADA. Rääkimata lugu“ toob vaatajani Ada Lundveri elust veel palju naljakaid ja vähemnaljakaid nüansse, mida temast seni kuuldud pole. Ada Lundverit kehastavad etenduses Saara Nüganen ja Anne Reemann. Peale nende teevad meeleolukas nostalgiaetenduses kaasa Jan Uuspõld, Sepo Seeman, Birgit Sarrap, Kalle Sepp, Peeter Oja, Priit Strandberg, Liina Tennosaar ja Ott Raidmets, kehastades nõukaaegseid kultuuriheeroseid, estraadikunstnikke ja teletähti.
Laval kõlavad armastatud laulud ansambel Laine, Heli Läätse, Heidi Tamme, Uno Loobi, Kalju Terasmaa, Kalmer Tennosaare ja paljude teiste repertuaarist. Etenduse idee autorid on produtsendid Tarmo Kiviväli ja Maarek Toompere, teksti autor Ott Kilusk, lavastaja Ain Mäeots, muusikajuht Siim Aimla ja kunstnik Karmo Mende. Etenduses võtavad hääle üles ansambel „Vana klaver“ ja naistrio „The Swingin' Sisters“.
