„Tõepoolest – miks maksta kellelegi tehtud töö eest, kui võib hoopis öelda, et seda tööd pole mitte keegi kunagi tellinudki, ning anda töötegija kohtusse?“ küsib Sander sarkastiliselt. Praegu veel detailidesse laskumata ütleb ta, et töötas koos ühe Eesti tippjuristiga mitu aastat, et aidata lähedasel inimesel saada tagasi tollele õigusega kuuluv kunstikollektsioon. Kui aga õigusjärgne omanik sügisel suri, otsustasid tolle pärijad, et vara peab küll kuuluma neile, aga mingit tasumist toimuma ei pea.

„Küsitakse, et kus üldse on allkirjastatud leping, et minult seda tööd oodati,“ ütleb Sander. „Kui lubasin vana daami aidata, ei lükanud ma talle tõesti allkirjastamiseks pabereid nina alla. Esitasin pärijatele vaid kuludokumendid – seda 600 euro väärtuses, et ma ise oma tööle peale ei peaks maksma. Soovimatus neid kulusid tasuda on seda kummalisem, et kollektsiooni väärtus, mida pärijad nüüd endale nõuavad, ületab 100 000 eurot,“ ei mõista Sander pärijate käitumist.

Sander arvab, et absurdses olukorras on süüdi nii sõge ahnus kui ka vastutustundetu jurist, kes pärijate esindajana neid kohtuteele utsitab, selle asemel et mõistlikult projektile joon alla tõmmata. „Las siis muidugi kohus annab asjale oma hinnangu,“ usub Sander õigluse võitu.

„Arvan, et avalikkusel on siit palju õppida – kas seda, et tehtud tööde eest tasumise asemel võib töötegija kohtusse kaevata, või siis seda, et isegi kõige lähemate inimeste abistamisel tuleb olla ettevaatlik ning nõuda iga teo allkirjaga kinnitamist,“ leiab ta.

Pärijate esindajaga ei õnnestunud artikli ilmumise ajaks ühendust saada.

Jaga
Kommentaarid