INTERVJUU | Näitleja Andres Mähar elu madalperioodist: mind tabas absoluutne apaatsus. Täielik ükskõiksus

Näitleja Andres Mähari rollid on meeldejäävad ja raputavad, kuid inimesena ei teata temast eriti. Selgub, et kolme poja isa Andres on ka kuldsete kätega puutöömeister, kirglik kalamees ja osav kokk.

Üks pilt Vanemuise teatri näitleja Andres Mähari (45) paljudest õnnestunud rollidest on mul silme ees senini. Aastate eest mängiti Setomaal suvetükki „Obinitsa“, kus ta murtud mehena istus oma poe ees enne küüditajate saabumist, pilgus kõigi küüditatute valu. Andrese värskeim roll munk Frederickuna filmis „Apteeker Melchior“ võib aga röövida une, sest selles tõmbab ta käima piiritu hirmuspektri, manades keskaegsete müüride varjus ladina keeles: „Fletus et stridor dentium, gemitus et eiulatus, luctus et ululatus et cruciatus, stridor et clamor, timor et tremor, dolor et labor, ardor…“ (Nutt ja hammaste kiristamine, oigamine ja ulgumine, lein, oigamine ja piin – toim.)

Lugusid, kus inimestelt on kõik ära võetud ja mitte midagi vastu pakutud, jäävad näitlejad alatiseks laval jutustama. Täna aga istub Andres, jalg üle põlve, Tartus Werneri kohvikus ja räägib seiku oma elust. Ehtsa tartlasena sõidab ta jalgrattaga, ostab toidu Tartu uhkest turuhoonest, kasvatab kolme poega ja on mööblimeister. Paljud puidust pead, mida teatrites parukate tegemiseks vajatakse, on Andrese tehtud.