Jaagupil on tema onust üks eredamaid mälestusi just see, kui Kreem oli 15-aastane. „Ma olin ära õppinud ühe laulu, milleks oli „Poja juurde sõjaväkke“. Minu emal oli väikevend, ehk onu Juhan oli külas, mina olin õhinas ja rääkisin onule, et õppisin laulu ära. Ma teadsin, kui palju peab tema just lugu headest tekstidest,“ rääkis Jaagup Kreem.

Rääkides sellest, kas ta igatseb midagi oma onust ka taga, ütles Kreem: „Igatsen tema plahvatuslikku loomevajadust. Ma olin keskkoolis ja onu tuli jälle meile külla. Meil oli tunni nimi RÕA ehk riigi õiguse alused, ja see oli veel nõuka ajal ja oli vaja kirjutada üks selline lühijutt,“ rääkis Kreem, et ta läks siis onu juurde. „Ma läksin köögilaua taha ja nemad rääkisid seal minu emaga juttu ja rääkisin, et ma pean kirjutama mingi nõmeda loo. „Aga miks sa ütled, see nõme peab olema?“ ja siis mina kirjutasin ja tema dikteeris põhimõtteliselt.“

„See oli nii maru naljakas, kuidas kortermaja ees üks mees oli endale ostnud Zaporožetsi, millel on rallirool ja kuidas naabrimees tundis kadedust ja siis käis ümber auto ja tuli, käes puldankindad. Kogu see asi oli nii värvikas, et ma kõõksusin naerda, kui panin seda kõike kirja,“ meenutas Kreem.

Hindeks sai Kreem töö eest loomulikult viie. „Onu sai viie.“ Kirjandus oli aine, mille pärast Kreem jäi keskkoolis istuma. „Ma olin laisk. Ma küll lugesin tõenäoliselt oma klassis kõige rohkem luulet, aga selline loll lugu juhtus, jah. Aga ma arvan, et ma ei ole selle pärast halvem inimene kui ma olen.“