„See kõik oli keeruline,“ ei tee Keit lapsesaamise raskusest saladust. Kui ta sellest räägib, tundub, et see toimus justkui filmis, kuid mitte temaga. „Kuid jah, olen lapsesaamise nimel läbinud enam-vähem kogu spektri, mida lapseootele jäämiseks üldse proovida sai,“ ütleb ta kaheksa aastat kestnud võitluse kohta.
Teda uurisid põhjalikult nii Tallinna kui ka Tartu arstid ning kõigi näitajate kohaselt oli ta terve.
„Kuna kõik näitajad olid justkui suurepärased, soovitasid arstid, et tuleb stressitaset vähendada. Tore-tore, aga mismoodi? Hakkasin uuesti jooksmas käima. Matkasin läbi vist kõik matkarajad, mida matkata annab. Minu puhul ei tööta soovitus, et jää lihtsalt koju – ma toitun inimestega suhtlemisest!“
Ainus asi, mida Keit „loomult rõõmu poole kaldu oleva inimesena“ oskas teha, oli üle vaadata tutvuskond ning hoiduda kurjadest ja küünilistest inimestest.
Mõtet, et ta ei sünnitagi last, Keit endale ligi ei lasknud. Ta läbis korduvalt hormoonravi, et proovida ka kunstlikku viljastamist.
Aga ka sel moel lapseootele jääda Keitil ei õnnestunud. Avalikult ta sellest rääkida ei tahtnud. Teadlikult. Oleks kurnav pidevalt vastata, kas on juba titeuudiseid või mis meetodit nad veel proovinud on.
Murrang tuli paari aasta eest.
