„Pärast õpinguid Draamateatri õppestuudios ja lühikest karjääri kompvekipakkijana asus Ester Pajusoo 1959. aastal Eesti Draamateatrisse tööle näitlejana. Nüüd, 64 aastat ja üle 125 rolli hiljem, tõmbub Ester aktiivsest näitlejatööst veidi tagasi, ent jätkab näitlemist Draamateatri koosseisus. Ester Pajusoo on Eesti teatri kõige helgem inimene, pisike naine, kes on hingelt nii suur, et täidab ka kõige suurema lava. Aitäh Draamateatrile kingitud aja ja hetkede eest!“ seisab Eesti Draamateatri avalduses.

Ester Pajusoo sündis 1. juulil 1934 Nõmme külas Tuhala vallas. Ta lõpetas 1957. aastal Draamateatri õppestuudio ja on alates 1959. aastast Eesti Draamateatri näitleja, kus ta on mänginud 125 rollis. Nende hulgas on osatäitmised legendaarsetes lavastustes – Roosi Voldemar Panso „Tantsus aurukatla ümber“ (1973), Mikk Mikiveri lavastustest tädi Elfriede „Pilvede värvides“ (1986) ja Maali „Minekus“ (1988), Naine Priit Pedajase ühes tuntuimas Madis Kõivu tõlgenduses „Kokkusaamine“ (1991). Lastele mängitud rollidest mäletatakse teda näiteks Boris Kaburi Ropsi-lugudest (1964-65) ja Ivo Eensalu lavastusest „Lobasuu ja Pingviin“ (1993). Ka on Pajusoo mänginud kuuldemängudes, telelavastustes („Nõiakivi“, 1979) ja filmides („Näitleja Joller“, 1960). Pajusoo on 2002. aastast tänaseni laval „Eesti matuses“ uudishimuliku naabrinaise Iidana ja „Isamaa pääsukestes“ krapsaka Anuna, kes samuti ei pelga poisterolle. Mõlema näidendi autor on Andrus Kivirähk ja lavastaja Priit Pedajas. Viitena kunagisele „Pilvede värvidele“ mängis Pajusoo vanaema Annat vaheldumisi Ita Everiga noore helilooja Rasmus Puuri samanimelises ooperis Estonia teatris (lavastaja Roman Baskin, 2017).

Tunnustus

2001 Väike Ants, Eesti Draamateatri kolleegipreemia naiskõrvalosatäitjale (Imbi – „Rehepapp“; „Rehepapp ja näärisokk“; Vihukse perenaine – „Tagasi Vargamäel“)
2004 Valgetähe IV klassi teenetemärk
2016 Suur Ants, Eesti Draamateatri kolleegipreemia naispeaosatäitjale (Vanaeit – „Mäed“)
2020 ETUKÜ Hea Teatri Auhinna laureaat

Jaga
Kommentaarid