Minu pere tähistas see aasta kaht uut tarkuse kraadi ja selle puhul koguneti neljapäeva õhtul mõnusale koduaiapeole. Kui tantsuhoog oli just sisse saadud, teatas vanem õde järsku, et temal on nüüd aeg minna. „Ma lähen kontserdile.“ Minu esmane reaktsioon peitus segastes näoilmetes, sest käes oli juba südaöö ja tundus, et inimeste ainus lahkumispõhjus võis olla väsimus. „Oota, misasja, nii hilja kontserdile? Kuhu ometi?“ küsisin õelt. Liinu vastas, et tegemist on tõepoolest vähe erilisema stsenaariumiga. „Tule ka, muidugi! Kontsert toimub rabas, sinna tuuakse orel helikopteriga!“

„Ei, täitsa päriselt! See on päikesetõusukontsert, hakkab kell kolm öösel ja peame sinna veel sõitma. Autos on üks vaba koht, tuled?“ Mis mul muud üle jäi, ikka läksin.