FOTOD | Lavastuse „ADA. Rääkimata lugu“ suvekohviku toit on tõeline nostalgialaks: ega me sinna metsa peenutsema lähe

Sel suvel on, mida oodata. 26. juulist 6. augustini mängitakse Kiidjärve pargis Põlvamaal veel kümme viimast korda lavastust „ADA. Rääkimata lugu“ – kui magad maha, siis jääbki sul see eelmise aasta nii publiku kui ka kriitikute lemmik nägemata ja see oleks suur viga. Etenduste piletid on müügil Piletitaskus.

Kes käisid lavastust „ADA. Rääkimata lugu“ eelmisel suvel vaatamas, on kui ühest suust kiitnud lisaks tükile ka toitu, mida seal pakuti. Uurisime järele, mis seal siis nii erilist oli, et see kõigile meelde jäi.

Kohtume muusikalise lavastuse toitlustuse projektijuhi Kuldar Kruubiga Telliskivi loomelinnakus Kärbes Kitchen&Baris ühe kuuma suvepäeva lõunal, kus meid ootab kaunilt kaetud toidulaud, mis täidab kohe nostalgiaga ja muudab kannatamatuks, sest tahaks kõike proovida, aga enne tuleb ju pildistada. Aga eks nii olegi põnevam, et enne räägime ja siis sööme. Ütlen juba etteruttavalt, et saime pärast intervjuud suurepärase toiduelamuse, nii et lähen ise sel suvel seda lavastust vaatama kõrgete ootustega mitte ainult tüki, vaid ka kõhutäie suhtes.

Vaata, milliseid toite „ADA“ etendustel pakutakse:

Kuldar, kes ja kuidas on selle menüü välja töötanud?

Töötasime selle välja kogu meeskonnaga ja ajaga on see paika loksunud – eks me kohandame seda vastavalt publiku maitsele. Etenduse publiku toitlustamisel on oluline, et oleks palju lihtsalt haaratavat, n-ö näputoitu, aga oleks ka võimalus süüa korralikku sooja sööki. Ning muidugi on oluline, et oleks ka midagi magusat. „ADA“ tegevus toimub teisel ajastul kui praegu, nii on ka road, mida pakume, nostalgilised selle ajastu lemmikud.

Kirjelda palun veidi, mida te pakute.

Menüü on meil värske, maitsev ja väga kvaliteetsest toorainest, veidi selline rustikaalne – ega me sinna metsa peenutsema lähe. Eks see ole ajastu teema, Ada ajal just selliseid toite söödi.

Kergematest roogadest pakume klassikalist kartulisalatit, suitsuvorstivõileiba, viineri- ja kapsapirukaid, soolakurki, küüslauguleibu ja kahte sorti kooki: mandli-šokolaadikooki ja martsipani-rummikooki. Veidi erilisem valik on krevetitempura – see pole küll päris ajastu toit, aga oli eelmisel aastal üks populaarsemaid näkse publiku hulgas. Teiseks väga populaarseks valikuks osutusid küüslauguleivad, mille lisasime valikusse alles etendusperioodi poole pealt. Mingi näks sai otsa, aga meil oli varuks leiba, tegime küüslauguleivad valmis ja panime müüki – läksid ülihästi.

Kahest teeninduspunktist saab ka kahte erinevat sooja toitu. Üks on seasisefilee kirsi-punaveinikastmes, kõrvale värske varajane koorega kartul tilli ja võiga ning värske salat. Teine on koha jõevähikastmega, kõrvale samamoodi kartul ja salat. Taimseks valikuks on porgandi-sibulasteik, mille kõrvale saab samamoodi siis võtta kartulit ja salatit.

Milline oli tagasiside teie toitudele eelmise aasta etendustel?

Tagasiside on olnud väga hea, inimestele meeldivad nostalgilised toidud, mis on kõik ka värskelt ise tehtud. Lisaks ollakse rahul roogade kättesaadavuse ja kiire teenindusega. Suuri muutusi toiduvalikus eelmise aastaga pole, sest ega inimene tavaliselt etendusele ju korduvalt tule. Pole mõtet nullist uut menüüd teha, kui kõik nii hästi toimib.

Joogivaliku olete samuti teie paika pannud. Kas seal on ka midagi nostalgilist?

Kindlasti on olemas Vana Tallinn, saab ka viinakokteili mahlaga. Aga ikkagi läheb kuumaga kõige paremini mullijook, meil on selleks cava. Ada ajal joodi palju viina, aga tänapäeval on inimeste eelistused muutunud, rohkem võetakse džinni- ja rummikokteili ning muidugi veini. Mulliveini kõrval on väga populaarne ka Aperol. Aga ikka on alati ka neid, kes võtavad pitsi viina ja suitsuvorstivõileiva – see on tõesti nostalgiline komplekt.

Kuidas sellise populaarse suveetenduse publik üldse ära toita? Kuidas see „toiduahel“ logistiliselt toimib, kas see on keerukas protsess?

Tegelikult polegi nii keerukas, sest me oleme seda teinud juba aastaid ja süsteem on sisse töötatud. Auto sõidab Tallinna vahel, külmikbuss on kohapeal, osa tarnijaid toob ka tooraine kohapeale. Kui tarned on paigas ja kogused teada, pole siin keerulist midagi.

Arvestades seda, et me teeme kõiki neid toite põhimõtteliselt metsas, peab saama tehniliselt hakkama võimalikult lihtsalt. Meil küll on sinna köök tehtud, aga meil pole isegi elektrienergiat nii palju, et sinna näiteks tohutuid ahje tuua.

Kuidas oskate toitude koguseid arvestada ja mis te üle jäänud toiduga teete?

Tänu oma pikaaegsele kogemusele teame juba päris hästi, mida ja kui palju ostetakse. Muidugi sõltub see palju ka ilmast – kui on kehv ilm, läheb palju kohvi ja konjakit. Kui on palav ilm, ostetakse väga palju mullijooke ja vett, kohvi pigem vähem. Toiduga samamoodi: kui on väga palavad ilmad, ei lähe sooja toitu nii palju ja ka kooki ei sööda palju – eelistatakse külmi suupisteid. Meil on päris hästi kõik paika loksunud ja väga vähe toitu jääb üle, ära viskama ei pea midagi. Sest kui isegi jääb midagi järele, oleme seda näiteks naabritele andnud. Seal lähedal elab üks suurpere, kellele oleme toitu andnud, muidugi oleme seda jaganud ka etendustiimile.

Lavastusele „ADA“ on võimalik osta ka VIP-pilet, millega kaasneb lisaks parimale istekohale ka toitlustus. Mida pakute VIP-piletiga teatrisõbrale?

VIP-piletiga saab külaline kohe saabumisel väikese mullidega tervitusjoogi, muidugi on olemas ka alkoholivaba versioon, ning süüa sooja toitu. VIP-külaliste jaoks on eraldi telk ja eraldi tualett, mis loob kohe erilise mugavuse. Etenduse vaheajal saab VIP-telgis süüa erinevaid roogi ja suupisteid, pakutakse kooki ja kohvi ning ka punast või valget veini. Kui peaks veel midagi muud soovima, siis VIP-alal on eraldi ka oma baar, kust on võimalik mugavalt ilma järjekorrata omale midagi osta.

Oleme nüüd rääkinud nii palju toidust, aga räägime veidi ka lavastusest. Kas oled ise seda ikka näinud?

Sellega on selline huvitav lugu, et ma polegi seda veel näinud, aga see-eest olen seda 15 korda kuulnud (eelmisel aastal oli 15 „ADA“ etendust — toim.). Kohapeal oli toimetamist palju ja pole olnud aega otsast lõpuni vaadata. Kuna juba teadsin, et sel suvel tuleb lavastus taas, siis mõtlesingi, et jätan vaatamise selleks aastaks, siis saan ka kaasa ühes võtta ja koos vaadata.

Kuidas „ADA“ kuulmise järgi tundus?

Väga hea! Seal on väga mõnus muusika ja head naljad. Ma olen proovinud lavastust mitte päris algusest lõpuni ära kuulata, et ikka midagi üllatuseks ka jääks, kui seda päriselt vaatama lähen. Aga muusikat olen küll nii palju taustaks kuulnud, et lood on juba jala sees.

„ADA“ etendusele tasub kindlasti varem kohale minna, sest suvekohvik avab uksed iga etenduse eel juba kell 17. Lisaks saab kohapeal jalutada romantilises looduspargis ja järves ujuda. Söönu ja joonuna ning mõnusalt aega veetnuna on ju ideaalne tükki kaema minna.

Lavastuses rullub lahti möödunud ajastu suurima filmi- ja estraaditähe, lummava ja särava Ada Lundveri elukäik. Kes on etendust juba näinud, ütlevad, et selles on nii draamat, kirge, armastust, valu kui ka palju huumorit.

Ada Lundverit kehastavad lavastuses Saara Nüganen ja Anne Reemann. Peale nende teevad meeleolukas nostalgiatükis kaasa Jan Uuspõld, Sepo Seeman, Birgit Sarrap, Kalle Sepp, Peeter Oja, Priit Strandberg, Liina Tennosaar ja Ott Raidmets, kehastades nõukaaegseid kultuuriheeroseid, estraadikunstnikke ja teletähti.

Laval kõlavad armastatud laulud ansambel Laine, Heli Läätse, Heidi Tamme, Uno Loobi, Kalju Terasmaa, Kalmer Tennosaare ja paljude teiste repertuaarist. Lavastuse idee autorid on produtsendid Tarmo Kiviväli ja Maarek Toompere, teksti autor Ott Kilusk, lavastaja Ain Mäeots, muusikajuht Siim Aimla ja kunstnik Karmo Mende. Tükis võtavad hääle üles ansambel Vana Klaver ja naistrio The Swingin' Sisters.

2023. aasta etenduste piletid on müügil Piletitaskus. Lavastust mängitakse 26. juulist 6. augustini Kiidjärve pargis Põlvamaal.

NB! Piletiostuga tasub kiirustada, sest näiteks 29. juuli etenduse piletid on juba täiesti välja müüdud!