Gerli meenutab, et armununa 2007. aastal lauluvõistlusel käies ei tajunud ta Eurovisionil mingisugust suurt pinget või vastutust. Ta toetus tiimile ja võttis vinge kogemuse lihtsalt vastu. „Meil oli igati tšill. Kui teised olid kohapeal, tegid proove ja valmistusid poolfinaaliks ning hiljem finaaliks, siis mina sõitsin vahepeal Tallinki kiirlaevaga Tallinna, sealt edasi Tartusse, tegin etenduse ja läksin Soome euromöllu tagasi. Hea lähedal oli minna. Laeva peal kapten tervitas mind ja viis kaptenisillale. Tundsin end nii tähtsana. See oli nii tore!“ rõõmustab Gerli veel praegugi.

Eri riigid korraldasid Helsingi meelelahutuspaikades oma vastuvõtte, millele järgnesid vägevad järelpeod mõnes ööklubis. Gerli meenutab, et ühel järelpeol osalesid ka nemad. Õhtu jooksul lasti kõikide osalejamaade esinduslaule, ja kui keegi esitajatest oli kohapeal, said nad rohkem tähelepanu. Kui mängiti „Partners In Crime’i“, ärgitasid Gerli tantsupoisid teda lavale minema. „Poisid krabasid mu õlgadele ja läksimegi lavale. Turvamehed hakkasid meid kohe ära ajama, aga see ei õnnestunud neil väga hästi, sest mul olid väga pikad poisid - turvamehed olid neile kaenla alla. Nii et oli veidi ebavõrdne seis, ja kui turvadele vaadati veidi tõsisema pilguga otsa, siis nad ei hakanud meid enam lavalt ära ajama,“ meenutab Gerli, kes sai klubis loo lõpuni laulda. Järgmisel päeval toimunud pressikonverentsil päris üks ajakirjanik Gerlilt ööklubis aset leidnud intsidendi kohta. Siis oli Gerli sõnul selgitamist kõvasti: „Juhan Paadam (Eesti eurolaulu peaprodutsent - toim.) pärast pahandas meiega. Meid ajas nii naerma, aga tema oli tõsine ja ütles, et igast asjast, mis juhtub, tulete räägite kõigepealt mulle,“ räägib Gerli.

Loe Gerli Padar-Parmase meenutusi aastal 2007 Eurovisioni osalemisest edasi SIIT!

Jaga
Kommentaarid