„Võtsin lavaka katseid alguses suhteliselt tšillilt – ma ei pannud endale eesmärki, et pean kindlasti sisse saama. Kui kevadistelt katsetelt edasi said, siis suvised katsed kestsid viis päeva. Kui iga päeva lõpus näed oma nime edasisaanute nimekirjas, siis tekib tahes-tahtmata hasart saada teada, kui kaugele on võimalik edasi jõuda,“ kirjeldas ta. „Kuni siis viimase päevani, mil sain teada, et olin lavakasse sisse võetud ja pean sügisest näitlejaõpinguid alustama. Olin ääretult õnnelik.“

Siiski jäi ta tee selles koolis lühikeseks. „Poole aasta pärast kukkusin välja. Oled lavakas edukas, kui annad endast 110% ja näitlemine on sinu täielik südamekutse. Mina ei olnud omadega sealmaal,“ tunnistas ta. „Olin ehmunud, kui raskeks õppimine tegelikult osutus. Tol ajal olin veel väga roheline ja ainus meie kursuselt, kes polnud varem käinud näiteringiski. Mul polnud baasteadmisi ja -oskusi, mille pealt mängida.“

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid