Tallinnas esinev Katrina Leskanich varasemast kontserdist: esinema pääsemiseks tuli meid kabiinist lahti keevitada!

Kunagine Eurovisioni võitja Katrina Leskanich ja omaaegse menubändi Katrina and the Waves laulja meenutab intervjuus enne Tallinna kontserti muu hulgas oma rajumaid kontsertelamusi ja asju, mis talle lõõgastust pakuvad.

Täna ja homme mürtsub Kalevi staadionil retrofestival „We Love The 90´s & Millennium“, mille üheks tähtsamaks ja oodatuimaks esinejaks on Katrina Leskanich (63) oma bändiga – kõlavad Katrina esituses tema läbi aegade tuntumad lööklaulud nagu“Walking on Sunshine“ ja „Love Shine a Light“. Karismaatilise lauljaga õnnestus enne tema ja tema uue bändi Eesti kontserti vestelda

Sinu kunagisest, kaheksakümnendate alguse poprockbändist Katrina and the Waves rääkides – kas on seda õige nimetada Briti bändiks, kuigi sa ise tuled Ameerikast, sind peetakse ikkagi USA muusikuks?

Katrina and the Waves oli poolenisti USA ja poolenisti Briti ansambel. 50:50. Minu uus bänd koosneb samuti headest muusikutest, iga päevaga läheme aina paremaks ja paremaks. Lisaks tavaesinemistele mängime ka erapidudel.

Sinu tollasesse bändi Katrina and the Waves on isegi maailmakuulus klahvpillimängija Don Airey kuulunud?

Jah. Väga meeldiv inimene. Ta mängis meil klahvpille kuus aastat!

(Juba paarkümmend aastat on Don Airey Deep Purple ridades, kuid ta on mänginud ka Ozzy Osbourne bändis ja Rainbows ning veel paljudes kuulsates raskerokikooslustes – toim.).

Ajad on muutunud ja tänapäeval küllaltki paljud laidavad, virisevad, et Eurovision pole enam see, mis vanasti, ja on oma aktuaalsuse kaotanud. Milline on sinu arvamus ja suhtumine sellesse lauluvõistlusesse?

See on ikkagi täiesti tohutu mastaabiga. Eurovision ühendab igal aastal palju rahvusi. Isegi USA-s teatakse nüüd sellest. Loomulikult ka Austraalias. Eurovision on ulatuslik, määratult suur platvorm kuulsaks saamise teel! Selle produktsioon on võimas, see on uskumatu masinavärk. Selle abil on võimalik ka palju raha teha.

Eurovisionil pole kunagi mingeid kaklusi ega tapmisi. Inimesed on õnnelikud ja tähistavad sündmust! See on kõik kokku peace and love, rahu ja armastus!

Mastaabilt võrdleksin ma Eurovisioni lauluvõistlust Rio de Janeiro karnevaliga!

Millega sa seekord Tallinnas üllatad, milline on sinu kontsertprogramm?

Sealt leiab igaühele midagi. Kavas on nii vanad põhilood, kui ka uued lood. Minu kontsert on hea energiaga, tegemist on ühtlasi väga energiarikka muusikaga. Tähtis on, et igaüks naerataks minu kontserdil. Mul on praegu ka väga hea bänd taga. Ühesõnaga, ma naudin kontsertide andmist.

Sinu üks viimaseid hitte on natuke teist masti, selline pala nagu „Shut Your Mouth“. Tuleb seegi esitusele?

Muidugi! See on üldse väga aktuaalse sisuga lugu. Tänapäeval kipuvad inimesed üleüldse liialt palju igasugust tühja juttu rääkima, bla-bla-blaa. Siis tahakski teinekord lihtsalt kellegile öelda, et pane oma suu kinni!

Teie repertuaarist leiab ka paraja portsu kavereid, teiste tuntud artistide lugude töötlusi.

Jah, me teeme siingi mõningaid kavereid. Need on peamiselt 80ndatest aastatest. Üks lugudest, mida oleme näiteks esitanud, on „Rebel Yell“. Meile meeldib ennast nii-öelda välja rokkida, siin teeme ka Joan Jetti hitti „I Love Rock´n´Roll“.

Lisaks laulmisele mängid sa ka kitarri ja klahvpille.

(Lõbustatult.) Ma ei ole hea klahvpillimängija. Vaid oma esimeses bändis mängisin klahvpille. Kitarri mängin ka nüüd. Kunagi ammu olid naised kitarriga täiesti haruldus. Joan Jett, Suzy Quatro olidki ühed esimestest ja vähestest. Tänapäeval on teisiti, naised kitarriga pole enam mingi haruldus.

Laulmine ja kitarrimäng laval koos on pigem raske, keeruline. Kuidas sa hakkama saad?

(Naerab.) Ma olen lihtsalt naine. Saan hakkama.

Kuidas rokinaised pärast õnnestunud kontserti lõõgastuvad, kerge napsitamisega?

Õlu on rock´n´roll! Mulle endale meeldib näiteks külm õlu. (Naerab.) Kuigi minule ja bändikaslastele meeldib vodka samuti.

Milliseid õllemarke eelistad?

Kuna minus on tšehhi verd, siis just Tšehhi õlut. Budweiserit näiteks. Üldisemalt aga tarbin meelsamini head kanget tumedat õlut.

Kus on aegade jooksul olnud sinu kõige pöörasemad, eriskummalisemad või ekstravagantsemad esinemised,, sellised, mis alatiseks meelde jäävad?

Üks võimsaimaid esinemisi oli kunagi Washingtonis, Ameerika Ühendriikide iseseisvuspäeval 4. juulil. Esinesime seal koos Joan Jetti ja The Beach Boys´iga.

Kõige pöörasem Norras, laeval. Ilm oli väga paha, laeval oli kõik purunenud. Istusime bändiga kabiinis lukustatud uste taga ja jõime vodkat! Hiljem oli tükk tegu, et meid sealt kabiinist välja saada, kuna ust ei saanud lahti. Sõna otsesest mõttes tuli meid sealt kabiinist lahti keevitada!

Kas muusika kõrvalt jääb sul aega veel millegi muuga tegeleda?

Hiljuti nautisin tõeliselt üht korralikku shoppingut, osturetke ühes kaubanduskeskuses. Ma polnud vahepeal viis aastat üldse käinud kuskil kaubanduskeskuses!

Ka kokkamisega tegelen meeleldi. Kokkan palju, toitudest on kanašnitsel üks lemmikumaid.

Sul on ka oma kindel lemmikloom, väike koerake?

Puudel. Emane. Väga väike. Ta on alati minuga, on ka siis minu kõrval ja kuulab, kui ma mängin kitarri.

Tuleb ta koos sinuga Tallinnassegi siinset elu uudistama?

Ei, seekord ta ei tule kaasa. Võib-olla järgmisel korral. (Humoorikalt.) Aga ta saadab oma tervitused Tallinna!

Nüüd pean lõpetama – ütle kõigile Eesti inimestele minu tervitused edasi!