„Kallis Ita. Sa palusid Üllel üle kontrollida, et ei oleks teil siin mingit jama nende auvalvetega. Mulle tundub, et selles osas on enam-vähem vinks-vonks,“ alustas Toompere enda sõnavõttu. „Lisaks ütlesid sa, et kui seal pillima hakkate, siis tõused kirstust istuli. Noh, see on veidi keerulisem ülesanne. Aga me püüame,“ jätkas ta järjest tasasemaks muutuval häälel.

Toompere jätkas: „Einoh, mis siin salata, see oleks päris vägev vaatepilt. Ja anna andeks, kui keegi libastub, sest see tuleb südamest. Ma tean, et sulle ei meeldinud liiga pidulikud suured sõnad. Paatos. Ja ma mõistan sind, mulle ka ei meeldi. Aga sinust väikeste sõnadega rääkida on ka raske, sest sa olid eriline. Tõesti olid. Sa töötasid siin teatris 70 aastat, see on poole rohkem, kui mina olen üldse elanud siin ilmas, ja ma ei kujuta ette, mida oled siin näinud ja kuulnud ning läbi elanud. Lavadel tegid sa üle 150 rolli, üleüldse oli sul elus rohkem kui 500 rolli teatris, kinos, teles ja raadios. Sa ühendasid oma töö ja olemisega kõiki inimesi, lastest kuni memmedeni välja. Sa jätsid kustumatu jälje. Sügava. Totaalse.“

Edasi jätkas Toompere meenutustega armastatud näitlejast justnimelt Draamateatriga seoses. Ta tõi välja, et kui enamiku inimeste jaoks oli Ita Ever suur näitleja – mida ta ka kindlasti oli –, siis Toomperet üllatas nende esmakohtumisel just see, kui kerge oli Everiga suhelda.

Vaata südamlikku sõnavõttu videost.

Jaga
Kommentaarid