Urmas Viilma oma pikaajalisest abielust: meie abielu on nagu Eesti Vabariigi iseseisvus – me ei aruta, millal see lõpeb

„Meie abielu on nagu Eesti Vabariigi iseseisvus – me ei aruta, millal see lõpeb. Oleme iseseisvuse välja kuulutanud, oleme vaba riik ja see kestab aegade lõpuni – igavesti. Nii on ka meie abieluga,“ ütleb peapiiskop Urmas Viilma.

Nad abiellusid, kui Egle oli 19aastane ja Urmas 23. Kuidas noor paarike toona mõistis, et on abieluks valmis? „Olin 20aastane, kui Pärnumaale kirikuõpetaja ametit pidama läksin, ja teadsin, et soovin peagi maapastorina enda kõrvale abikaasat. Mõtlesin, et enne kui mingisse suhtesse üldse astun, ei lähe ma ühegi tutvusega liiga kaugele nõnda, et keegi haiget saab või et sealt ei ole võimalik tagasi pöörduda. Teadsin, et pean olema täiesti kindel, et naine, kellega abiellun, on inimene, kellega elan oma elu lõpuni. Tol ajal lugesin noore mehe ja noore kristlasena palju ka Ameerikast toodud kristlikku kirjandust, kus õpetati, kuidas kristlasena luua suhet ja seda hoida. Eesti keeles neid raamatuid saada ei olnud, lugesin inglise keeles. Kui Eglega kohtusime, rääkisime põhjalikult läbi elu põhimõtted. Lisaks sellele, et meile tähed romantiliselt särasid ja liblikad kõhus lendlesid, arutlesime, mitut last soovime ja milline on meie arusaam perest. Vestlesime, millist töökohta tahaks ja millised on huvialad. Õppisime teineteist väga põhjalikult tundma,“ ütleb Urmas.

Egle arvab, et kui kaks noort inimest abielluvad, siis ei ole abielu valmis. „Abielludes avatakse justkui suurepärane kingipakk, et seda nautima hakata, aga abielu ise ei ole küps, vaid alles algab. Selleks, et karbist välja tulnud asjas mitte pettuda, algab töö ehk kokku kasvamine ja kokku, kasvatamine. Kujundlikult öeldes hakkad abielludes puslet või Lego kokku panema,“ ütleb ta.

Loe pikemalt edasi SIIT!