Robin elas ema ja vennaga Tallinnas Nõmmel üürikorteris. Nende ülemine naaber oli maja omanik, vanem daam, kellele noormehe pillimäng ja laul eriti meeltmööda polnud. „Kui teda majast lahkumas nägin, teadsin, et tohin laulda, ja ühel sellisel neljakümneminutilisel ajavahemikul, mil tädi poes käis, „Sireni“ algne versioon sündiski,“ meenutab Robin. Kuna talle tundus, et see on tema sahtlis leiduvatest lugudest kõige tugevam, saatiski ta selle Eesti Laulu konkursile. Siiamaani ei suuda Robin uskuda, et pani Eesti Laulu konkursi kinni, sest „Siren“ on tema arvates liiga alternatiivne.

Robin sõnab, et ema elas talle Eurovisionil kaasa, aga isa pole kunagi tema muusikalist tegevust toetanud. „Minu isa oli õnnetu joodik, kellele ei meeldinud mitte miski. Alkohoolikuga koos elades kannatab kogu ülejäänud pere.“

Robinil oli ja on tugev lavanärv. Eurovisionil esinenud Ivo Linna ja Koit Toome on öelnud, et neid tabas suurele lavale minnes paanika, aga Robin astus Oslos publiku ette muretul meelel. Ta ütleb, et oli kõigest pisut elevil. Robin usub, et pikk prooviperiood, mis etteastele eelnes, muutis laval käigu üsna emotsioonituks: „Kolm minutit ja läbi see oligi, prožektorid näos ja publikut ei näinud, ei hoomanud.“