Kolmekümnendat sünnipäeva ootas Roberta elevusega, kassnaise kostüüm riidepuul triigitud. Alates suurest juubelist on ta elanud oma parimat elu. „Ma päriselt tunnen, et pärast seda hetke hakkasin elama iseendale. Ma ei mõtle üle, mulle ei lähe korda, mida keegi kuskil arvab. Kui tahan, tegutsen. Kui tunnen, siis ütlen. Ma ei raiska, vaid kasutan aega. See taipamine, et elada tuleb endale, mitte teistele, tuli tänu vananemisele“

Kuid plaanid käimasolevaks kümnendiks on kindlad: „Saada kirja see viimane linnuke: pere, kodu, stabiilsus. Midagi, mis on püsiv ja jääv. Olen punktis, kus julgen öelda, et kui inimene mu kõrval seda sihti ei toida, siis pole mul talle midagi anda.“

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid