Kristjan Jõekalda: unistan sellest, et minu elus eriti midagi ei muutuks, sest praegu on kõik nii hästi

Humoorikas saatejuht Kristjan Jõekalda hakkas viiekümnendates ühtäkki suunamudijaks ja lasi välja omanimelise lauamängu. Kas korduvalt auhinnatud teletegija jätkab ka reisisaatega? Ühel rahulikul hommikul istub sügishooajaks valmistuv meelelahutaja mõnusalt ja pisut tagasihoidliku moega oma kodumaja köögilaua taga, kohvitass ja Tosca koogike ees, ning räägib enda elust.

Intervjuu ilmus esmakordselt Coopi püsikliendiajakirjas HETK.

Kristjan, oli sul Valdo Pandi ristilapse ja teletöötajatest vanemate lapsena üldse võimalust sattuda tööle mujale kui telesse?

Tegelikult oli see siiski parasjagu juhus, et ma telesse sattusin. Kõik sai alguse sellest, et läksin keskkooli viimases klassis õhtukooli. Ehkki olin arvestanud ka sellega, et emal tuleb mõte mind maha lüüa, läks nii, et ta võttis minu otsuse lihtsalt teadmiseks ja ütles, et nüüd tuleb mul tööle minna. Tol ajal oli nimelt nii, et õhtukooli kõrvalt tuli kindlasti ka tööl käia. Kuskile kastivabrikusse ma minna ei tahtnud, aga kuna ema töötas kunsti- ja kirjandussaadete toimetuses ja neil läks üks assistent parasjagu lapsepuhkusele, siis sinna ma saingi.

Vahemärkusena tahaksin siinkohal vanematele öelda, et kui teie laps tahab õhtukooli minna, siis laske tal seda teha. Järelikult tal tavakooliga ei klapi, sundida teda punnitama seal, kus ta ei soovi olla – see pole minu meelest õige.

Milline sinu esimene töökogemus oli?

Küll tuli sellel esimesel töökohal ruttu täiskasvanuks saada ja vastutamist õppida. Mida kõike ma seal ei teinud salvestuse jaoks vajalike atribuutide väljaajamisest kuni fotode kaamera ees hoidmiseni. Ikka nii, et klapid olid peas ja režissöör siis hüüdis mulle sinna, et järgmine pilt, hoia-hoia, ära värista! Olin teles niisama ka oma vanematel, kellest üks oli režissöör ja teine operaator, kaasas loksunud, aga kui lõpuks ise millegi eest vastutasin, tekkis tunne, et see, mida ma teen, on oluline. Et mina ise olen oluline. Inimesed päriselt lootsid minu peale ja lõpuks oli ometi kellelgi väljastpoolt kodu minusse usku. Ma ei tahtnud kedagi alt vedada, häbi oleks olnud piiritu.

Kas oli ka selliseid olukordi, kus sa algaja teletöötajana ei teadnud, mida teha?

Ikka oli. Ükskord maeti mingit kõrget parteitegelast ja olime Estonia teatris saadet tegemas. Mulle öeldi, et kui kirst välja viiakse, siis hakatakse timpaneid taguma ja mine uuri, kuskohas need timpanid asuvad. Sain oma ülesande kätte ja ... ei teadnud isegi seda, misasjad need timpanid on, veel vähem seda, kus need asuvad. Loll kuubis! Uurisin siis ettevaatlikult, et kes seda võiks mulle öelda, ja sain mingi nime ning täpsustuseks, et on habemega mees. Nägingi ühte tuttava moega habemega meest, küsisin tema käest. „Tere! Palun öelge, kuskohta timpanid tulevad?“ Tema vastu, et ta on hoopis näitleja ja loeb siin täna luuletust, aga ta võib ju uurida, kus need timpanid olema hakkavad. See draamateatri näitleja oli nii lahke ja viiski mind kokku inimesega, kes päriselt teadis, kus timpanid olema hakkavad.

Inimesed päriselt lootsid minu peale.

Kui senini oli minu ainukeseks huviks olnud väljamaa rokkbändide lugude tõlkimine – inglise keele sõnaraamat oli lõpuks samahästi kui pähe kulunud –, siis õhtukooli ajal teles assistendi asendajana töötades hakkas kasvama mõte, et tele võiks mulle sobida küll.

Olid ülikooliaastad sinu jaoks eriti märgiline etapp?

See läks mul natuke napilt. Jäin pedasse (praegune Tallinna ülikool) sissesaamisel joone alla, aga kuna just siis tehti kooli koht ka tele jaoks, sain siiski õppima asuda. Pedas õpetati toona küll kõiksugu kultuurimajade juhatajaid ja näiteringi juhendajaid, kuid mitte teleinimesi. Mul oli muidugi ka kultuurimajade valdkonnas plaan valmis. Oli selline mõte, et hakkan tegema kohalike eakamate naistega vanuses 40 pluss (tol ajal tundus mulle, et see on eakamate inimeste vanus) inimpüramiide ja värke, mis oleks minu arvates kultuurivaldkonnas täiesti uus tase olnud. Mõtlesin isegi kavasid välja, kuidas nad ta-ram-pa-ram marsimuusika saatel erinevaid kujundeid võtavad ja etteastetega teistes rahvamajades esinedes suure populaarsuse saavutavad. See jäi kõik tegemata, sest sain ka oma koolipraktika teles teha.

Jäid sa paljude koolikaaslastega suhtlema?

Peda periood oli minu jaoks üldse silmi avardav kogemus – ma ei teadnud ju enne maailmast mitte tuhkagi, aga siis kohtusin nii paljude ägedate inimestega. Rudolf Allaberdi kursusel õppisin koos heade sõprade Sepo Seemani ja Hendrik Normanniga, kes tulid meie kooli sellepärast, et tol aastal polnud lavakasse vastuvõttu. Ka nüüdseks lahkunud Madis Milling oli meie pundis. Teet Margna oli aasta ja Jaagup Kreem kaks aastat noorem. Meil oli tõesti üliäge kooliaeg ja suhtleme omavahel siiani.

Oled aegade jooksul päris mitmeid saateid teinud, millise rolliga end kõige rohkem seostad?

Tõepoolest, saadet juhtides olen justkui mingis rollis. Reisisaates olen 50 protsenti mina ise ja teine 50 nagu mingi võimendatud versioon endast – porisen veidi kõvemini ja ilmekamalt. Mõned aastad tagasi käisime sõpradega maal ja oli niisugune päris metsik paik, kus tuli ületada jõge ning roo vahel pusserdades ühest kohast teise minna. Siis ma ikka porisesin, et miks me ei või ühe koha peal paigal olla, vaid peame kuskil kivide vahel ukerdama. Üks inimene ütles, et kuule, ma mõtlesin, et sa seal saates mängid, aga oled ju päriselt ka sihuke tüüp. No muidugi ma olen sihuke tüüp! Lihtsalt enamasti ma ei ütle nii kõvasti välja, kui mulle miski ei sobi, katsun endaga ise hakkama saada. Või siis kuidagi optimistlik-positiivselt viriseda.

Saadet juhtides olen justkui mingis rollis.

Sügisel lähete Teet Margnaga taaskord reisisaadet tegema. Kuhu seekord?

2. oktoobril algab teekond Gruusia–Armeenia–Aserbaidžaan. Piletid on ostetud. Eks me pidime juba eelmisel aastal minema, aga siis sain ataki ja jäi ära.

Kuidas su tervis praegu on?

Tunnistan, et lasin vahepeal enda eest hoolitsemise käest. Inimene on ju laisk – kui sul pole ikka 50 aastat seda harjumust olnud, et teed sporti, siis on keeruline. Ei ole ma loomult niisugune krapsakas, kes hommikul ärkab üles ja esimese asjana paneb dressid selga, et nii, nüüd hakkan vuhkima. Aga üldiselt oma trenažööri peal kõndida mulle meeldib, panen kõndides mõnikord isegi 5,2 kilomeetri asemel 5,4 ja tõmban kalde nelja pealt viie peale – justkui ületan ennast. Proovin kõndida viis korda nädalas, vähemalt pool tundi päevas.

Suutsin suitsetamise maha jätta, aga õige rütmiga rohtude võtmist pole siiani korralikult ära õppida suutnud – tuleb ju arvestada nii kella- kui ka söögiaegadega. Ise olen veel tähtkujult Neitsi, peaksin olema ülimalt organiseeritud, aga ei midagi, ikka läheb meelest. Kui olen aga rohtusid täis puugitud ja liigun ka, tunnen ennast hästi.

Ei ole ma loomult niisugune krapsakas, kes hommikul ärkab üles ja esimese asjana paneb dressid selga.

Hakkasid hiljuti suunamudijaks. Kuidas läheb?

Jaagup Kreem rääkis kogu aeg, et kuidas ma ikka ilma sotsiaalmeediata elan, nii ei saa ju! Ma mõtlesin, et keda see ikka huvitab, mida söön või teen. Ja kui pärast minu atakki tuli Jass jälle oma jutuga, et niikuinii hakkad oma elu muutma, trenni tegema, tervislikult sööma, hakka siis veel ühte uut asja tegema, tee Instagram. Ütlesin talle küll esmalt, et ära aja, aga siis mõtlesin, et miks ka mitte. Alguses oli küll kummaline tunne, kui kohe pauhti pärast avamist 40 jälgijat tekkis. Kust nad tulid? Mul polnud siis isegi ühtegi postitust! Kuidas nad teadsid? Ma ei osanud seal alguses kohe üldse mitte midagi.

Nüüd on sul ju lausa üle 30 000 jälgija!

Eks Jaagup reklaamis mu välja ja siis neid muudkui tuli. Kohe alguses sain ühelt jälgijalt riielda ka. Et mis ma muudkui vaatan seal bikiinides neiude tehtavaid remondi- ja ehitusnippe, ise pereinimene. Aga mulle ju Instagram alguses midagi muud ette ei visanudki. Muidugi panin tubli inimesena selle kanali kinni ja mõtlesin, et teeks hoopis ise nipiklippe. Mitte bikiinides muidugi. Läksin poodi, ostsin ruudulise särgi, traksid ja ehitusmehe mütsi ning hakkasin mehelikke nipiklippe tegema. Kuidas talvel hoovi kogunenud lumest vabaneda näiteks.

Kuidas siis?

Pühkides või lükates muidugi!

Olen sinu nipiklippe näinud, need on meganaljakad, kuidas sa neid küll välja mõtled?

Aga elus tuleb igasugu olukordi ette, need klipid sünnivadki samahästi kui ise. Mulle meeldib neid teha, see pakub tõesti palju lõbu. Ise itsitan kogu aeg, kui neid välja mõtlen. Igasugu loosimisi teen ka. Eriti selle lauamänguga, mis mul on. Muidu ikka on see Viking Loto aastaloos, aga mul oli Jõekalda lauamängu No.1 aastaloos.

Oled pool elu teles mänge läbi viinud, lõpuks siis mõtlesid enda isikliku mängu välja.

Tegelesin lauamängu mõtlemisega lausa paar aastat. Tuligi siis selline totakate ülesannete mäng, mida sõpradega mängida. Võib muidugi võõrastega ka, aga siis vist peab väike mullijook kõrval olema, et lihtsamalt läheks. Ühtegi labast ülesannet seal pole, pigem veidrad ja naljakad. Näiteks selline, et kükita tooli peal ja kuku 30 korda nagu kägu. Soliidsele inimesele võib see muidugi paras eneseületus olla. Aga kui ülesanne ei sobi, ei pea tegema ka, käid nupuga tagasi lihtsalt. Üks inimene kirjutas mulle, et talle satuvad selles lauamängus ainult need ülesanded, mida ta päriselt teha tahab, aga alati ei saa. Kui näiteks tuli oma põlvedele tere öelda ja musi anda, jäi tal kõht ette. Lõbu oli muidugi laialt.

Millest sa praegu unistad?

Võib-olla on see natuke tobe, aga unistan sellest, et minu elus eriti midagi ei muutuks, sest praegu on kõik nii hästi. Tunnen rõõmu igapäevastest väikestest asjadest, oma perest, sõpradest ja tööst. Proovin olla ise normaalne ja aidata poegadel heaks inimeseks kasvada. Tahaksin, et kui minu poisid saavad kaugemas tulevikus kokku mõne mu vana sõbraga, siis need ütleksid, et küll teie isa oli äge vana!

Jah, kõik on nii hästi praegu, et peaks vist mingit jama ootama ... Aga ei, seda ma ei tee, hoopis naudin.

Loe ka teisi ajakirja HETK toredaid lugusid!