Leppisime Pääru Ojaga (34) kokku, et saame kokku Tartu ülikooli peahoone ees. Ööl enne kohtumist asusin lugema luuletaja ja kirjaniku Juhan Liivi kaasaegsete meenutusi tema enneaegsest murdumisest. Kui kokkulepitud ajal kohtumispaika jõudsin, siis sammusin Päärust mööda, sest silmad tõrkusid tunnistamast, et see kõhetu mustas poolmantlis mees on Pääru. Tavaliselt pakatab ta rõõmust. Pääru aga istus kägaras pingil, vaatas aeglaselt kahele poole ja tõmbas mantlihõlmu tihedamalt kokku. Ta meenutas haiglast meest, keda Juhan Liivi mälestusteraamatus kirjeldati: hall kuub, püksisääred liiga lühikesed, paberirull kaenlas, hallides silmades kalkus, häbelikkus ja rahutus. Mulle tunduski, et asusin vestlema Juhan Liiviga. Võib-olla vaikisime isegi rohkem kui rääkisime, sest jutustamine vajas energiat, mida ma rolli jaoks tublisti kaalu kaotanud Päärult võtta ei tahtnud. Mõnel korral aga viskas Pääru kapuutsi peast, ajas selja sirgemaks ja rääkis tõsise jutu kõrvale ka naljakaid lugusid, mis juhtusid tema ja ta kursusevenna Kaspar Velbergiga hiljuti esilinastunud komöödia „Vigased pruudid“ võtetel.

Ma käisin jumestaja juures, kes töötab grimeerijana rahvusvahelistes filmigruppides ja on grimeerinud ka sind. Ta rääkis, et mida suurem näitleja, seda lihtsam inimene. Staaritsemist sa enesele ei lubavat.

Jaga
Kommentaarid