Leslie Laasner Triin Ruumeti filmis „Tume paradiis“ kaasa tegemisest: nimetagem seda väljakutseks, proovisin meeleolu tabada

Muusikuks, reklaamimeheks, kunstnikuks, alfahoolikuks, kolmunistiks ja ka värskeks filmimeheks nimetatud Leslie Laasner lõi Triin Ruumeti filmile kaks originaallugu. Avaldame temaga tehtud lühiintervjuu. „Muidugi väga hea meel, et see otsapidi minuni jõudis.“

Kuidas “Tumeda paradiisi“ muusika loomine sinuni jõudis?

Mulle helistas Triin suhteliselt filmi lõpufaasis ja arvas, et mina olen see kes peaks lahendama paar filmi muusikalist võtmekohta. Üks varasematest lugudest, “Armastus on pime“ oli filmi juba enne võtteid sisse scriptitud ja see käekiri tundus, et õigustas ennast ka montaazilaual, kui heli ja pilt hakkavad kokku sulanduma. Kahe lisaloo loomine oli päris keeruline, sest nendel kohtadel ilutsesid ees juba väga high end lääne analoogid, n-ö placeholderid. Aga noh, nimetagem seda siis väljakutseks ja proovisin sama meeleolu tabada. Ma igatahes hetkegi ei kõhelnud, kui selline asi välja pakuti. Olin varasemalt kursis, et selline film on töös ja sellise temaatikaga, seetõttu ka muidugi väga hea meel, et see otsapidi minuni jõudis.

Milline on olnud sinu koostöö Triinuga?

Võib vist öelda, et teineteisemõistmine muusikalisel tasandil on täiesti ideaalne. Loomulikult ei õnnestunud mul päris igat mõtet maha parseldada, mida ma sinna filmi veel kõik pushisin, olime otsapidi juba deathmetali maailmas :D aga olulistes asjades oli peanoogutus mõlemapoolne. Kusjuures, naljakas fakt on see, et kuigi me liigume nii enamvähem samades seltskondades, siis kuidagi on sattunud, et me pole kunagi varem päriselt kohtunud. Nagu vaimud. Esimene kohtumine toimus filmi esilinastusel. See tegi minujaoks isegi asja huvitavamaks, aimata kellegi helide hingeelu läbi kirjade ja pimedate telefonikõnede, et sellele tellimusele siis vastata. Olen alati uskunud, et piirangute seadmine tõstab oluliselt kreatiivsust. Mis iganes tasandil need piirid siis on. Äkki toimis ka praegu

Mida filmimuusikat tehes helilooja ja laude autor silmas peab pidama?

Kõige üldisemas mõttes on tegemist tellimustööga. Sellesmõttes, et kui mul oleks täiesti vabad käed, siis ma ilmselt teeks midagi teisiti. Aga taaskord, piirid ja seotud käed, hmm, sobib filmiga, on olukord mida päris vaba omaloomingu juures ei pea arvestama. Väga paljud muusikud, kunstnikud ja üldse loojad lähevad peast segi, kui kohtuvad sellise nähtusega nagu absoluutne vabadus. Nõuab meeletult head otsustusvõimet, enesekontrolli ja mida kõike, et täieliku vabadusega hakkama saada, seda paljudel pole ja kõik jääb hoopis seisma suures masenduses. Sellesmõttes on tellimustööde tegemine, kellegi soovidele heliliste vastete leidmine vahepeal mõnus töö. Hästi konkreetne ajakavastatud liin ja palett mille raames tuleb asi lahendada ja selle eest saab isegi tasu, millest ka enamus loojaid näevad omaloominguga tegeledes ainult und.

Miks on olnud “Tumedale paradiisile“ muusika loomine eriline?

Mind kõnetas absoluutselt filmi teema, kõige üldisemas mõttes juba täpselt see, millele ma tahaks muusikat luua. Palju nüansse, millega olen ka ise kokku puutunud, lihtne sinna teemasse sisse minna. Palju keerulisem oleks mul teha mingile ajaloolisele filmile klassikaline soundtrack, kui TP pildikeel. Ja ka piisavalt sõge ja visuaalselt ilus. Mul on kunstikooli taust ja ope, värvitöö, valgus, kompositisoonid, stilistika on asjad mis mind lisaks storytellingule alati kõnetavad ja vaata et ise selle heli loovad. Seeaasta ilmub veel teinegi mängufilm, mille helikeele olen samuti teinud, see on hoopis midagi muud, aga olemuselt samuti piisavalt napakas, et tundus mulle huvitav ja samuti režisöörile, et peaks mulle hästi sobima. Mulle meeldib öelda, et juhuseid ei ole olemas ja ju siis mingi eriline kokkulangevus selle põhjustas, et Triinule X hetkel mina pähe ujusin, mingi üldine temaatiline haakivus. Filmis on veel teistegi autorite loomingut ja kõik kokku sobitub minuarust huvitavalt, pole ainult nö underground suund ega ka puhtalt mainstream, muusikaline spekter on hea lai, lollakas ja ootamatu ka, nagu elu ikka.