Rein Rannap 70 | Muusik rahuldamata tunnustamisvajadusest nooruses: ema oli absoluutselt alati ja kõiges minuga rahulolematu

"Ema valjust kriitilisest häälest oma peas olen hakanud aru saama alles viimase kahekümne aasta vältel," sõnab Rein Rannap. Helilooja usub, et ka tema maksimalism tuleneb paljuski lapsepõlves rahuldamata jäänud tunnustusvajadusest.

Antud intervjuu ilmus Kroonikas esimest korda 2021. aastal. Täna tähistab Rein Rannap 70. sünnipäeva ning sel puhul avaldame artikli uuesti.

Hiljuti esilinastus režissööride Aleksander Otsa ja Kaidi Kleini dokumentaalfilm "Päris Rannap", mis püüab avada Rein Rannapi (68) olemust. Film sündis kirglike vaidluste käigus ja esines ka kordi, kus veelgi suurema emotsionaalse plahvatuse vältimiseks üks või teine pool kaadrist või kaadri tagant lihtsalt lahkus.

Rein Rannap avaldab, mis teda filmi juures häiris ja mis juhtus kaadri taga, ning meenutab muu hulgas oma lapsepõlve, millele tehakse ka filmis mitmeid tagasivaateid.

"Tagantjärele saan aru, et emast tuleneb ka – mu alateadvuses – algul jazz-, seejärel popmuusikaga tegelemise häbenemine ja segav tunne, nagu need žanrid oleksid kuidagi vähem väärtuslikud kui akadeemiline muusika," mõtiskleb Rein. Ta mainib, et oma ema suust ei kuulnudki ta ühtegi kiitvat sõna.

Rein on õnnelik, et saatus viis ta aastate eest kokku elukaaslase Eve Ausiga. Reinu sõnul nad küll vaidlevad sageli ja Eve hooti isegi salvestab Reinu katteta lubadusi, et neid talle hiljem meenutamiseks ette mängida, aga see suhe on taevaste jõudude poolt õnnistatud ja tugev.

Dokfilmi "Päris Rannap" tegemise käigus tekkis sinu ja filmitegijate vahel vastasseis. Mis sind filmi tegemise juures hämmastas ja mis rahulolematust tekitas?

See vastasseisujutt on kasvanud tegelikkusest suuremaks. Filmimise käigus polnud meil mingit vastasseisu, usaldasin neid täielikult. Siiski hakkasin juba võtete käigus pisut aimama, et nad sageli trikitavad minuga, et oleksin – nende meelest – "loomulikum". Vaidlusi tekkis alles pärast esimese, nii-öelda toormontaaži vaatamist. Mind üllatas esialgses variandis eeskätt materjali valik, mis oli sees ja mis kõrvale jäetud. Mitmeid stseene oli korratud liiga palju, teisi jälle näidatud liiga pikalt, jättes nii minust kohati veidra mulje.

"Ma pole kunagi millegagi lõpuni rahul."

Panin kirja oma lühendamissoovitused ja õnneks neid põhiliselt võeti arvesse. Lõppvariandi puhul pole mul enam muljet, et filmitegijad soovivad mind halvustada või maha teha. Kuid see tunne, mis tekkis esimesest versioonist, on visa kaduma. Ma saan loomulikult aru, et mida piinlikum mulle, seda parem filmile, aga...

Samas, ma ei mõista siiani, miks peaks ühest muusikust tehtud filmis olema nii palju kõrvalist tegevust: ettevalmistusi, olmet jne. Mina ise oleksin lasknud rohkem kõlada muusikal. Materjali selleks ju oli rohkem kui piisavalt, nii nende salvestatut kui ka arhiividest. Kuid jah, see pole muusikafilm, pole eluloofilm, see on kaleidoskoop mu aastast 2018, mil salvestati peaaegu kogu materjal.

Filmi üks režissööre Aleksander Ots ütles Anu Välba saates, et te läksite filmi tegemise käigus omavahel kord isegi nii raksu, et sa karjusid ta peale ja üks teist jooksis seejärel toast välja. Mis võtte või situatsiooni käigus ja miks?

See on taas liialdus, et tekitada intriigi ja vaatajas suuremat huvi. Vastan, nagu ütlesin ka seal saates: olin kutsutud stuudiosse arutama mu parandusettepanekuid, millega nad eelnevalt olid lubanud arvestada. ­Ootamatult olid kohal ka operaator kaameraga ja helimees mikrofoniga. Aleksander oli selleks ajaks juba õppinud, kuidas mind provotseerida, ja ta põrutas mitmete nimekirja esimeste paranduspalvete peale, et ei, seda me lühendada ei kavatse. Loomulikult oli see etendus, et mind endast välja viia ja seda filmida. Sest tegelikkuses nad hiljem siiski arvestasid mu lühendus-soovitustega, peale ühe. Tookord ütlesin, ilmselt küll intensiivselt: "Võtke kaamera maha!" ja lahkusin ruumist.

Nüüd, kus esilinastusest on mõni nädal möödunud – kuidas sa filmi suhtud? Pigem rahuloluga või ikkagi teatud väikese rahulolematusega hinges?

Pigem ikka rahuloluga – olen õnnelik ja tänulik, et üks film minust kui muusikust on nüüd tehtud. Ma pole kunagi millegagi lõpuni rahul, ka enda töödega mitte. Nii praegugi. Kuid enamik neist, kes on oma muljest mulle rääkinud, on arvanud, et film on hea. Öeldakse veel, et südamlik ja siiras, kuigi ma ise seda filmis paraku ei taju. Igal juhul, ma usun, et film peaks sellisena hästi meeldima laiale kinopublikule – ja netikino vaatajaile. Kiiretempoline, kirju, heas mõttes meelelahutuslik kaleidoskoop mu elust ja tegemistest. Loodan vaikselt, et ehk kunagi tehakse veel üks, nüüd juba rahulikum film, kus saab ka mu muusika pikemalt kõlada.

See ei olegi tegelikult esimene film minust. Esimese täismõõdus doki tegi aastail 1986-1987 üks Moskva filmistuudio, filmiti ikka Tallinnas. Kuid seda ei lubatudki ekraanidele, kuna ma lahkusin just siis Nõukogude Liidust, ja nii pole seda Eestis tänaseni mitte keegi peale mu enda näinud.

Kas sinu põhjalikkus ja soov ettevõtmised otsast lõpuni detailselt läbi komponeerida võib tulla su lapseeast, kus sinu sirgumist ja õpinguid saatsid viiuldajast, pedagoo­gist ja muusikakriitikust ema Inese range suhtumine ja valvas pilk?

Küllap mu maksimalism tuleneb mitmest asjaolust: geenid, lapspõlve rahuldamata tunnustusvajadus, kuid ka muutumine elu jooksul. Olin ju nii teismelisena kui ka veel 20ndates eluaastates pohhuist – algul võib-olla just soovist vastanduda ema nõudlikkusele.

Kuid õnneks ei hõlmanud see oma ansamblite juhtimist – esimese, jazz-trio, kutsusin kokku, kui olin 13, Ruja 17aastaselt. Sellest hetkest möödus, muide, sel sügisel pool sajandit. Poolas ilmub sel puhul ühes ajakirjas intervjuu minuga. Eestis tuleb 8. detsembril kohtumisõhtu Eesti Muusika Kuulsuste Koja raames. Pohhuismist on aga aastakümnetega saanud perfektsionism. Kuigi loomulikult eelistaksin ise pigem kuldset keskteed.

Igal juhul, ema valjust kriitilisest häälest oma peas olen hakanud aru saama alles viimase kahekümne aasta vältel. Enne seda oli see kõik minu jaoks default setting, loomulik ja enesestmõistetav asjade seis. Olen nüüd aru saanud, et ta oli absoluutselt alati ja kõiges minuga rahulolematu – varem polnud ma seda endale teadvustanud.

Ütlesid ka filmis, et ema alles oma elu lõpuaastatel leppis sinu tehtu ja loominguga, kuid kiita sa siiski temalt ei saanud. Mis sa arvad, kuidas ja milliseks on see sinu isiksust kujundanud?

See küsimus on vist rohkem psühholoogile kui mulle... Eks ma olen kogu elu olnud endaga ja oma saavutatuga rahulolematu. Ma ei rõõmusta kunagi, kui midagi saab tehtud, võtan seda endastmõistetavana ja mõtlen, mis oleks saanud paremini.

Kõnekad on ka filmi lõpukaadrid, kus ütled, et sa ei tea veel isegi, kes oled. Suudaksid sa sõnadesse panna, kuidas oled iseennast endale tagasi peegeldanud oma eri loomeperioodidel läbi aastakümnete ?

Ma ei ole endast kunagi aru saanud, varem ma isegi ei üritanud seda. Tagasi vaadates mõistan "mineviku-ennast" ilmselt veel vähem kui toona. Nii et – kes või milline on see päris Rannap? Mina küll ei tea, kuid on tore, et filmitegijad usuvad, et nad selle 80 minutiga vaatajaile selgeks teevad! Ehk oleks sobinud küsimusmärk ka filmi pealkirja lõpetama.

Nagu kõik, olen ka mina muutunud ja usun, et see protsess jätkub. Tahaks loota, et toimub ka areng empaatiavõime kasvu, positiivsuse ja leppimise suunal!

Millises perioodis kulged enda arvates praegu?

Karjäär on ju ikka veel tõusuteel, nagu ütles Ingmar Bergman oma päevikus, kui ta oli vanuses 60+! Mu tõusukaar on küll madal: nii on aeglast tõusu jätkunud pikemaks ajaks. Loodan, et palju on veel ees: uusi teoseid, kavasid, salvestusi.

Oled olnud loominguliselt väga produktiivne. Milline on olnud kõige ootamatum või erakordsem koht või hetk, mil sind on tabanud inspiratsioon, ja kuidas oled selle edasiseks nii-öelda mudimiseks ja tuunimiseks jäädvustanud või salvestanud?

Mäletan, et Uruguais, linnakeses nimega Punta del Este pärast ühte kontserti kirikus ootasime öösel bussipeatuses kottpimedas, peaaegu kitsa poolsaare tipus keset ookeanituuli, teadmata, kas mingi buss üldse veel käib – ühtegi inimest, kellelt küsida, ka polnud... Siis tuli laulutuju ja tekst tulenes situatsioonist. Salvestasin viisijupi telefoni.

"Mu hinge rõhub, nagu ilmselt paljudel eestlastel – lageraie."

Viimati mind üllatas, kui tihedalt tuli eredaid muusikalisi ideid pähe tänavu septembris Hispaanias Alicante lähedal. Katsetasin esimest korda puhkuse ja töö ühendamist. Mult oli tellitud kontsert tromboonile ja orkestrile, selle esiettekanne novembris jäi küll paraku koroona tõttu ära. Igatahes, eriti esimestel komponeerimispäevadel mõjus selline idüll mu inspiratsioonile ülisoodsalt: vaatasin üle laua ja arvutiekraani sillerdavat merd ja meloodiaid muudkui tuli. Mängisin neid pisikesel süntesaatoril, mis kohvrisse mahtus, salvestasin telefoni ja kandsin paremad hiljem arvutisse. Kirjutasin seal rõdul kolme nädalaga kogu kontserdi valmis, pärast jäi ainult orkestreerida.

Aga mu esimene lauluvõistlusele saadetud ja seal edukaks osutunud laul "Sa tule nüüd" (laul kõlas Tippmeloodia lauluvõistlusel 50 aastat tagasi, sügisel 1971, esitajaks Tõnis Mägi – toim.) tuli mulle pähe WCs laulda üürates. Miskipärast on see hetk meelde jäänud, võib-olla seetõttu, et see oli mu esimene lauluviis, mis ei tulnud juba enne valmis sõnade alla, vaid üksi.

Kui muusika ja selle loomine korraks kõrvale jätta, siis mille ümber su mõtted viimastel aastatel või praegu kõige enam keerlevad, mis on nende sisu?

Loomekodus viibides jalutan iga päev ümbruskonnas, kuid seda tehes on üha raskem säilitada meelerahu. Mu hinge rõhub, nagu ilmselt paljudel eestlastel, see, mida näen – lageraie. Ma ei saa kuidagi mööda vaadata nendest porimülgastest ja kännutüügastest ja sellest oksalagast...

Lageraie kui selline, nagu ka suurte masinate kasutamine, peaks olema meil, nii väiksel maal, täiesti keelatud. Metsa majandamine võiks vähemalt meil olla käsitöö, nagu seda on ka kogu kultuur. Ei soovi me ju tarbima hakata Siri või muude robotite loodud filme, muusikat ega muud sellist. Või kuidas? Mets on nii tugevalt me kultuuris sees. Mets on suur tükk meie rahvuslikust identiteedist. Ma oleks valmis tegema ükskõik mida, et meie mets päästa. Paraku aga ei tea, mida...

Filmis ütled sa ka, et Eve on sulle parim naine, kellega saatus on su kokku viinud. Võid sa meenutada, kuidas te üldse tutvusite?

Usun, et Eve oma tasakaalukusega on tõesti üks maa peale kehastunud ingel. Saatus viis meid kokku vääramatult: päeval nägin teda korraks ühe väikelinna hotellis ja tajusin kohe mingit ettemääratust. Pärast kontserti istus ta sõbrannaga kontserdikoha kohvikus. Tassisin sealt läbi oma esinemisvarustust – see oli mu enda korraldatud tuur, olin seal üksi ametis. Hoolimata sellest, et olen alati olnud naisterahvastega suhtlemist alustades väga häbelik, julgesin seekord kõnetama minna. Mõistmine, et "parim", võttis siiski veel aega...

Mis võlus sind Eve juures tookord, kui tutvusite, ja mis võlub siiani?

Minu jaoks on kõige olulisem omadus elukaaslase juures headus. Mitte et ma seda kohe alguses oleksin selgelt ära tundnud. Ma ei saanud pikka aega aru, mis mind õieti Eve juures nii väga köidab, kellena ma teda armastan. Headus – seda mõistet võiks avada nii: hoolimine, usaldusväärsus, positiivsus, paindlikkus.

"Eve oma tasakaalukusega on üks maa peale kehastunud ingel."

Teiseks nimetaksin tarkust. Ma mõtlen siin just elutarkust. Arutan Evega kõik teemad läbi ja tean, et ta tõesti alati mõtleb kõiges kaasa: ideed, pealkirjad, kujundused, isegi riietuse osas. Eve on alati aktiivselt minu poolt, mis ei tähenda sugugi, et ta alati minuga nõus oleks! Sageli vaidleme pikalt ja üsna kirglikult. Eve selgitab kannatlikult, miks miski ei toimi või mis osas olen oma mõtetega kinni jooksnud. Tavaliselt lõpuks mõistan ja nõustun.

Eve ütles filmis, et kui vahepeal tekibki tema jaoks olukord, kus tal on ehk suhtes keerulisem, kompen­seerivad mõnel kontserdil sinu muusikalised etteasted kõik. On Eve hea tunnustaja ja kiitja?

Jah, Eve on tõesti hea kiitja. Kui talle midagi meeldib või on hästi, ei häbene ta seda välja öelda. Ta märkab ja tunnustab alati, isegi võõraid. Tean, et ta on siiras ja seetõttu usun teda – ka oma tegemistes.

Keerulisemad ajad on Evel minu suurprojektide eel, kui muutun närvilisemaks, hakkan teisi kritiseerima ja lõpptulemuses kahtlema. Eve elab mulle kaasa, aga mõistab ka teisi ja püüab mind positiivsemate mõtete poole suunata. Kui ma siis lõpuks laval olen ja kõik toimib, on ta liigutatud ja minu üle uhke. Küll aga püüab ta mind alati ümber veenda, kui olen jälle midagi suurt vastu võtmas või kavandamas, eriti siis, kui mitu asja on ajaliselt lähestikku. Selleks, et ta saaks mulle keemispunktis meenutada, kui väga ma ise soovisin neid projekte teha, ta vahel isegi salvestab telefoniga mu lubaduse: "Seekord ma jõuan kindlasti kõigega aegsasti valmis, pingeid ei teki ja kõik sujub rahulikult!" Tegelikkuses pole see lubadus veel kunagi täitunud...

Kui palju oled enda arvates tunne­tuslikult hakanud suhtesse panus­tama ning kas või olmeküsimuste lahendamisel ja teostamisel kaasa lööma?

Varsti hakkan – üha luban endale. Seni on ikka töö või, õigem oleks öelda, hobi ehk muusika esiplaanil. Ja suuremad projektid kipuvad lõpusirgel ikka pingeliseks minema, nii et mul millekski muuks – elamiseks, nagu Eve ütleb – enam üldse mahti ei jää.

Olmeküsimustes Eve mu abi ei vaja. Vastupidi – ta ütleb, et kui ma hakkan teda "aitama", teeb see asja ainult keerulisemaks, sest ma tekitan lõputuid küsimusi ja valikuid, kuidas midagi "täiuslikult" teha: lõigata või rebida, mis järjekorras, kuhu paigutada jne.

Sinu isa Heino Rannap, kes ka filmis sõna saab, on täna juba 94aastane härrasmees. Isa vend, su lastekirja­ni­kust onu Jaan Rannap on 90. Oled pärinud head geenid, kuid mida teed veel selleks, et püsida heas vormis ja toonuses veel aastakümneid?

Pikaealisuse geenid on mul ehk ka ema poolt – vanavanaema elas lausa 99aastaseks.

Paraku ei tee ma ise selleks ikka veel midagi. Kuigi viimasel ajal püüan vähemalt iga päev jalutada. Varem on enne mingeid tähtaegu läinud nii, et ei saa päevade viisi toast välja.

"Keerulisemad ajad on Evel minu suurprojektide eel, kui muutun närvilisemaks."

Mis on sul loomingus ja ka elus üldisemalt veel tegemata?

Tahan kirjutada veel palju muusikat, eriti orkestrile. Järgmine projekt on CD uue muusikaga, kasutades mitmeid erinevaid klahvpille ja ka luupimist (helilõikude salvestamist ja kordamist – toim.). Selle kava kontsertesitus tuleb järgmisel suvel, kui täitub veerand sajandit mu kõige esimesest "Klaver tuleb külla" tuurist, kus vedasin kaasa oma kontsertklaverit, esinesin maakirikutes ja olin esimene, kes Eesti kirikutes mittevaimulikku muusikat esitas. Plaanin korraldada juubelituuri "Klaver tuleb külla 25" uue muusikaga ja parimate paladega eelmistelt tuuridelt.

Sooviks teha veel suuremaid kontserttuure välismaal. Siiani on olnud neid loomulikult endises Nõukogude Liidus, siis USAs – seal elatud aastail – ja viimasel ajal mitmeid kordi Hiinas.

Unistan ka, et kõik mu teosed, mis olen mitmekümne aasta jooksul kirjutanud põhiliselt klassikalistele koosseisudele, kuigi mitte alati otseselt klassikalist muusikat, saaksid korralikult salvestatud, et nad säiliksid tulevikuks.

Rääkides muust kui muusikast, tahaks veel palju maailma avastada. Me reisime Evega alati iseseisvalt, et saaks ikka pisut pikemalt paigal olla ja põnevaid kultuuri- või looduselamusi otsida.