ARVUSTUS | Tegelikult on kurb, kui elutööna on ette näidata traumade soojendamine, fotoalbum ja veisetartari retsept
(135)
Olen saanud ligikaudu pool nädalat veeta koos seltskonnatähe Brigitte Susanne Hundi elulooraamatuga „Ärahellitatud printsess“. Raamat, mida avalikkus ja ka Brigitte ise ootasid pikalt, kuna raamatus rebib ta väidetavalt lugeja ees oma maski maha ja aitab mõista 300 leheküljega seda, miks ja millal on autor Brigitte Susanne Hunt ja millal BSH. Mis raamat see siis õigupoolest on?
Tunnistan kohe, et elulooraamatuid ma tohutu palju lugenud ei ole. Ka 28-aastase Hundi värsket üllitist oli mul 23-aastasena raske kätte võtta ja seda elulooraamatuks pidada. Vitaalse välimusega noor inimene on kätte võtnud ja teinud ära midagi, mida võiks eeldada kogemustega poliitikult või edukalt sportlaselt, kes karjääri on lõpetanud. Aga nagu Brigitte on juba vihjanud, uus raamat võib tulla juba seitsme aasta pärast. Jään põnevusega ootama, milline lugu on tal oma elust siis rääkida. Juba praegust raamatut kirjutas ta paar aastat ja enamik sellest puudutab viimase aasta jooksul toimunud sündmusi. Suured järgmise raamatu lootused on seega loodud.
