Millisel moel Rain Rannu end iduettevõtete ja filminduse vahel jagab – mõlemas töötatakse üle ja põletakse läbi? „Läbi põletakse siis, kui ootused ei ühti reaalsusega. See ei teki niivõrd sellest, et töötad palju, vaid sellest, kas töö tõmbab sind käima või vastupidi, hoopis frustreerib, sest ootused on liiga kõrged. Start-up’is on läbipõlemist palju. Kõik investorid justkui ootaksid kümnekordset kasvu, aga kümnekordne kasv on väga haruldane,“ rääkis Rannu.

„Ettevõtjal on tihti tunne, et kõigil teistel läheb hästi, aga sul nii hästi ei lähe. Tekib tunne, et kui sinu firma ei kasva kaks korda aastas, siis oled ebaõnnestunud. See viibki läbipõlemiseni,“ jätkas ta.

Rannu jaoks on muutunud üha tähtsamaks „hooajalisuse“ põhimõte, mis jäi külge raamatumüügi ajast. „Seal töötad eriti intensiivselt kolm suvekuud ja üheksa järgmist on tempo oluliselt vaiksem. Start-up’is on samuti 16–20tunniseid tööpäevi, aga tuleb aru saada, et pikema perioodi kestel ei ole see jätkusuutlik, vaid peab olema võimalus võtta aeg-ajalt ka pikem puhkus. Filmi puhul on stsenaariumit kirjutades rahulikum, võtteperiood väga intensiivne, seejärel järeltöötlusperiood jälle rahulikum ja siis kui film hakkab välja tulema, siis miljon asja korraga põleb ja tööpäevad võivad kujuneda taas 16tunnisteks. Olen aru saanud, et tasakaal ei pea tekkima päeva lõikes, vaid pikema perioodi vältel.“