Terve Eesti teab, et Maire Aunaste kolib Portugali elama. Ta on telekas ja ajakirjades sellest mitmeid-setmeid kordi rääkinud. Maakodu ajakirjas ise enda uuest kodust kirjutanud. Paljud arvavad, et ta juba elabki „seal Hispaanias“. Veel mitte.

Maire on arvestanud ja telefonis arutanud, et nüüd, oktoobri lõpus, ta ära kolibki, oma juubeli ajal. Oma elamist tal ju ei ole.

„Mida ma seal tegema hakkan?“ esitab ta telefonis retoorilise küsimuse. „Istun talv läbi käsipõsakil aknal ja vaatan mägesid. Portugali keelt ma ju ei räägi ja kohalikud ei räägi eesti keelt.“

Maire tegi plaane, kuidas ta sõidab tuttavaga ja mikrobussiga läbi Euroopa, Eestist Portugali. Arvutas, kuidas saada sinna suur madrats, sest õde Tiina tuleb külla. Aga ega külaelanikud ka põrandal maga, ostavad ju ikka mööblit ja saavad selle sinna mägedesse? Maire nuputab, kuidas madrats poest koju lohistada.

Maire on alates 40. eluaastast autoinimene, kes sõidab siiani pisut ehk liiga suure liisinguautoga. Portugali kolides peaks auto jääma Eestisse. Seni on ta elanud nii, et tal võib olla paljugi olemata, aga auto peab olema.

„Ma pole mitte ühte, MITTE ÜHTE korda ühistranspordiga sõitnud, alates aastast 2004!“ Ajapikku jõuab talle kohale arusaamine, et tal on Portugalis autot ikkagi vaja, muidu on ta mägikülas lõksus.

Kuidas ta end seal elatab? Maire teenib ühe pensioni ajakirjanikuna lugusid kirjutades lisaks. Aga Portugalis? Millest ta seal kirjutaks?