Telenägu Kerli Dello tunnistab, et temaga pole lihtne suhtes olla: mu lapsed ütlevad, et mul on obsessiiv-kompulsiivne häire

ETV-st üheksa aastat tagasi lahkunud, kuid nüüd jälle ekraanil juba teist hooaega televaatajate ees „Maahommiku“ saatejuhina tuntud Kerli Dello (46) ütleb ajakirjale Tervis Pluss antud intervjuus, et on suhte jaoks liiga keeruline inimene.

Kerli räägib, et oma tütarde Ketlini ja Gerri-Gretega on Kerlil olnud alati väga lähedane suhe. Ketlin sündis, kui Kerli oli 19aastane. Samas eas sai emaks ka Gerri-Grete. „Noorelt emaks saada oli minu jaoks väga õige otsus. Teades ennast ja oma pöörasust, oleksin teinud pikalt noore ja vallalisena palju pahandusi. Laste kõrvalt ma seda ei saanud ja hakkasin alles 40aastaselt elu nautima. Selleks ajaks oli elu mind aga juba piisavalt õpetanud. Eks need lapsed antigi mulle ülevalt varem kätte, et ma pahandust ei teeks,“ muigab naine.

Noorelt lapsed saada oli Kerli teadlik valik, sest ta unistas suure pere ema rollist. Kui kaks tütart käes, sai aga kaine mõistus võitu ja Kerli mõistis, et rohkem järeltulijaid ta endale siiski lubada ei saa.

„Ma pole lihtne inimene, kellega suhtes olla,“ tunnistab Kerli. „Vanaema ütles mulle kord, et sa töötad asutuses, kus on kolm-neli tuhat meest, ja pole endale ikka kedagi leidnud – nüüd on aeg peeglisse vaadata. Eks ma olen jah meestele pigem sõber, kellele koputatakse õlale: lähme teeme mõned õlled.“ Ta tõdeb, et ka seksistlikud naljad, mida kaitseväes ikka aeg-ajalt ette tuleb, on tema jaoks kui hane selga vesi.

„Olen sõbrana ja reisikaaslasena ideaalne, ei vingu kunagi, võin kõike süüa, aga päevast päeva minuga koos olla... Olen väga keeruline inimene. Võin end mõneks ajaks kokku võtta, aga eks ühel hetkel lööb ikka iseloom välja. Kui peame istuma autosse täpselt sel kellaajal, kui mina ütlen – kell 13.12 ja mitte minutitki hiljem –, siis kes seda kaua kannatab? Kui vaibad peavad olema toas parketitriibu järgi joonel… Kui ma ei taha poes tühja kassasse minna, sest ei jõua siis kohukesi suuruse ja värvi järgi ritta laduda… Kui ma võin ennast tundideks teleka ette vardad pihus kuduma unustada… Kui ma jooksen kell kuus hommikul tööriistadega mööda hoovi, sest tuli mõte midagi ehitada… Kes suudaks sellise kõrval päevast päeva olla? Mu lapsed ütlevad, et mul on obsessiiv-kompulsiivne häire. Võib-olla ongi, ma pole diagnoosimas käinud,“ tulistab ta lõbusalt.

Loe rohkem ajakirjast Tervis Pluss!