VIDEO | Katkenud diplomaadikarjääriga Clyde Kull: ma tunnen, et mulle tehti ülekohut

Endine suursaadik Clyde Kull esitles täna õhtul oma raamatut „Suursaadik on kadunud“, milles ta kajastab oma kaks aastat tagasi katkenud diplomaadikarjääri tagamaid.

Clyde Kull püüab raamatus edasi anda tõde toimunust, nagu tema ja ta lähedased seda nägid. Mis see tõde siis õigupoolest oli? „Seda tõde on raamatus päris pikalt lahti kirjutatud. Seal on kõik need sündmused, mis minuga aset leidsid alates 17. maist 2021, ja olen püüdnud seda kirjeldada niivõrd üksikasjaliselt kui võimalik ja olen natuke püüdnud seda ka laiemale pinnale viia tagasivaadetega, põhjendustega ja taustadega,“ rääkis Kull Kroonikale antud videointervjuus. Tema põhiline eesmärk olevat olnud vastata paljudele küsimustele, mis on talle nende aastate jooksul esitatud.

Miks seda tehti ja kes seda tegi, jääb raamatus Kulli sõnul lahtiseks. Küsimusele, kas endine suursaadik tunneb, et talle tehti ülekohut, vastas Kull jaatavalt: „Ma tunnen, et mulle tehti ülekohut. See inimene, kes ma olin kolmkümmend aastat välisteenistuses, ei läinud kokku selle inimese kirjeldusega, keda minust püüti kahe aasta jooksul teha,“ kinnitas ta.

Vaata lähemalt videost!

Kulli sõnul sai inimestel eesmärk saavutatud ja temast saadigi lahti. „Tulemus on see, et ma ei tööta enam välisministeeriumis ega suursaadiku ametikohal, mis oli olnud mu eluunistus ja mida olen täie pühendumisega teinud ja soovinud teha ning mis oli ka minu soov seda teha, ja seda ma enam teha ei saanud, see oli minu tahte vastaselt,“ rääkis Kull.

Raamatus on ka tema abikaasa Olga Kulli päevik, milles ta väljendab juhtunuga seotud mõtteid ja tundeid. Kuidas Olga seda kõike läbi elas? „Tegelikult oli tema see, kes mind tagant utsitas ja kannustas seda raamatut kirjutama. Tema sai aru, et ka minul on tarvis sellist väljarääkimist ja väljatoomist seda, mis meiega on juhtunud. Tegelikult ma isegi seda ei teadnud, aga mu abikaasa oli pidanud päevikut juba mõnda aega ja ta hakkas seda pidama päev-päevalt sellest päevast, mil see kõik juhtus. Ta tahtis seda enda jaoks kirja panna. Ja see oli meile pärast ka suureks abiks raamatu kirjutamisel, sellepärast et ta oli neid sündmusi täpselt niimoodi kirjeldanud, nagu need asjad olid.“