Raivo E. Tamm oma lastega seotud väljakutsetest: mida väiksem laps, seda murelikum see aeg on

Vabakutseline näitleja ja kaitseväe küberväejuhatuse tsiviil-militaarkoostöö ohvitser Raivo E. Tamm (58), kellel on tütred Johanna ja Rebecca ning poeg Johannes Hermann, ütleb, et on proovinud hoiduda lapsi karistamast, nendega riidlemast ja tülli minemast.

„Püüan lapsi kasvatada isikliku eeskujuga, olla eeskujuks oma tegude, oleku, käitumise ja keelepruugiga,“ lausub Raivo. „Kui on juhtunud midagi, mis väikese inimese tuju väga pahaks on teinud, ja kui ta isegi ütleb, et soovib üksi olla, siis ütlen, et ära soovi – et mina soovin hoopis sinuga olla. Proovin temaga asjad selgeks rääkida, tema usalduse võita või siis hoopis mingi viguriga ta naerma ajada ja paha tuju minema saada. Hiljem saab üle rääkida, et mis siis ikkagi juhtus, miks ta tahtis üksi olla, miks oli nii paha tuju.“

Raivo ütleb, et talle on palju rõõmu pakkunud lastelt lasteaiapäevil saadud „Minu isa“ portreed: „Neid on eri ajahetkedest mitmeid mul kausta vahel alles. Samas olen nii mõnelgi korral olnud sel päeval hoopis kodust ära kaitseväe ja kaitseliidu korraldatud „Kõigi laste isadepäeva“ juhtimas.“

Kõige raskemad väljakutsed on tema jaoks aga olnud laste haigestumised. „Kas või lihtsalt nohu, köha või palavik. Mida väiksem laps, seda õnnetum see aeg on. Siis tundub, et ei oska kuidagi aidata ja oleks valmis ise tema asemel haige olema ja vaevusi taluma,“ lausub Raivo.

Raivo meenutab sageli oma kolm aastat tagasi siit ilmast lahkunud isa Endel Tamme, kes oli puusepp. Raivo ütleb, et alati, kui ta koolist puidutöökotta läks, peatas isa töö, et juttu ajada, ja vahel meisterdas talle kiiresti midagi põnevat. „Jõulude ajal tegime kodus searasvast takunööriga küünlaid ja süldikeetmise ajal meisterdasime kondist vurri. Isa tegi mulle asju, millistega oli ise 1930ndatel aastatel teiste poisikestega Saaremaal mänginud. Sinna juurde käisid vana aja lood. Mul oli temaga kogu aeg väga põnev. Mõtlen isa peale kogu aeg. Ja ka tema isa, oma Vabadussõja veteranist vanaisa peale. Nad on tähtsaimad mehed minu elus!“

Kui Raivo käib Väikese väina avamereujumise võistlusel, siis meenub talle iga kord, kuidas ta lapsepõlves suviti isaga Saaremaal ujumas käis. „Alati on selline tunne, et kui tõstan pea vee peale ja veidi ringi vaatan, on mu isa ka kusagil siin,“ sõnab Raivo. Ta lisab, et isaks olemisega kaasneb uhkus ja südantsoojendav teadmine, et sugupuu kasvab.

Loe pikemalt edasi SIIT!