„Noorest peast ütlesin küll, et ei kahetse midagi ja et kõik, mida olen teinud, saan enda kasuks pöörata. Saadki. Aga kas see meie eas nüüd päris ilma kahetsuseta saab toimuda, selles ma enam kindel ei ole. Kui nooremana ikkagi jõin nii, et… hävitasin alkoholi tööstuslikes kogustes, tegelesin enda metoodilise surnuksjoomisega,“ märkis ta.

„Lugesin sel ajal ka üht Kalju Komissarovi intervjuud. Tema käest küsiti ka, et kas sa kahetsed midagi. Ta ütles samamoodi, et nooremana ütlesin küll, et ei, aga nüüd, vanemas eas, on küll üks asi, mida kahetsen – olen liiga palju olnud mäluaugus. Need tunnid ja päevad elus oleks võinud olemata olla, kus sai oma teadvus nii segi joodud, et ei saanud millestki aru.“

Ta lisas, et kui tal veel ei olnud nooremat tütart, ta on praegu 3aastane, ja seltskonnas läks jutt laste kasvatamise peale, ei osanud ta üheski asjas kaasa rääkida. „Mis sest, et mul on praeguseks vanem tütar 30 ja poeg 18. Kus ma nende kasvatamise ajal olin? Purjus olin. See on väga tõsine asi, mida kahetseda. Kui hakkad sellistest asjadest aru saama, need jõuavad sulle lõpuks kohale, ongi see minu mõistes põrgu.“