Muusikalise lavastuse „Rohelised niidud“ radadel | Uno Naissoo kutsus meeskvartetti kolm oma õpilast

Uno Naissood teatakse tänapäeval kõige enam kui menufilmi „Viimne reliikvia“ laulude autorit. Tema tuntumad laulud on veel „Mu kodu“, „Märtsis algas mai“, „Iial ei muutu võõraiks me“, „Nüüd astub hobu omapead“, Aile-lii“, „Poiss seisis mere kaldal“. Ent Naissoo panus Eesti muusikasse on mõõtmatult suurem heliloomingust ja just tema pani kokku ka Eesti Raadio meeskvarteti.

Uno Naissool (1928 Viljandi – 1980 Tallinn) oli õnnestunud karmil džässivaenulikul ajal 1940ndate lõpust alates tegutsemas hoida Swing Clubi, mille all mängisid erinevad džässmuusika koosseisud. Naissool oli Swing Clubis ka meeskvartett, kus ta ise laulis. Kui esimene hääl pidi ansamblist lahkuma, kutsus ta asemele Eri Klasi, kes oli Tallinna muusikakoolis tema õpilane.

Eri Klas on meenutanud Valter ja Jaak Ojakääru raamatus „Uno Naissoo: põgene, vaba laps!“, et ta polnud ju laulja ja puikles algul kvartetiga liitumisele vastu, aga lõpuks jäi nõusse. Klas mäletas, et esimesi lindistusi oli Raimond Valgre „Ma loodan, et saan sellest üle“ Uno Naissoo imeilusas seades. Naissoo tegi kvartetile teisigi seadeid.

Et ansamblis laulis juba Naissoo õpilane Kalju Terasmaa, oli pool tulevasest kuulsast kvartetist koos. Seejärel tuli kvartetti samuti Naissoo õpilane Uno Loop, kes oli tutvunud Naissooga 1948. või 1949. aastal ning juba aastaid Swing Clubis tegutsenud. Kui ansambliga liitus Naissoost kuus aastat vanem Arved Haug oma mahlaka baritoniga, oligi kvartett koos. Neid sündmusi näebki muusikalises lavastuses „Rohelised niidud“.

Eelkõige oli Uno Naissoo aga väga viljakas helilooja, kes on kuulajatele andnud üle neljasaja helitöö.

„Viimse reliikvia“ laulud kirjutas Naissoo seitsme päevaga, kaks lugu päevas, sest rohkem ei antud aega. Filmi instrumentaalmuusika loomisel toetas teda tollal 18-aastane poeg Tõnu, sest isal polnud selleks enam jaksu. Intensiivne elu, mis katkes 51. eluaastal. Tõnu on nimetatud raamatus meenutanud, kuidas filmi dirigent Eri Klas ootas orkestriga lugusid, mis vahetult enne lindistust valmisid, ja samal ajal rääkis tuju üleval hoidmiseks anekdoote.

Muusikalisele lavastusele nime andnud laulu „Rohelised niidud“ heliloojad on ameeriklased Frank Miller, Terry Gilkyson ja Richard Dehr, eestikeelsed sõnad tegi paljude jaoks tolle aja esiautor Heldur Karmo, kes oli ka väga tihedalt Swing Clubiga seotud ja pidas klubi tegevuse kohta päevikut. „Rohelised niidud“ ehk 1956. aastal loodud pala „Greenfields“ kuulus aastaid USA folkkvarteti The Brothers Four repertuaari.

Õpetaja ja õpilased koolis ning öötööl

Meeskvartett tegutses küll ainult neli aastat, ent nad olid usinad salvestajad ja hoolikalt tehtud lindistused on aidanud nende loomingut aegumatuks muuta. „Meie eeskujuks oli vokaalansambel Four Freshmen,“ meenutas Klas nimetatud raamatus. „Mina olin tegelikult ju bariton, aga falsett tuli samuti hästi välja ja nii ma seda kõige kõrgemat häält laulsingi. Ega ta kerge olnud, tihtipeale käisin enne stuudiosalvestust raadiomaja koridori lõpus omaette röökimas, et saaks selle klimbi kurgus eest ära. Paljud seaded tegi meile just Uno.“

Ega nimetatud mehed ainult meeskvartetti teinud. Maestro Eri Klas meenutas raamatus ka kunagisi restoranimänge, kus ta esines koos kahe Unoga – Naissoo ja Loobiga. Need õhtud olid pillimeestele väga tasuvad, aga Klas lisas, et võimalik oli ka tasuta süüa saada, kui keegi meestest köögi poolele läks ja seal veidi mesijuttu ajas. „Minu mäletamist mööda oli Uno Loop see, kelle järele kõige suurem nõudlus oli. Kui tema korra kööki sisse astus, oli ette teada, et seekord pole arvet vaja maksta,“ rääkis Eri Klas nimetatud raamatus.

Muusikakooli ajast mäletab Eri Klas seda, et koolis öeldi ikka Uno Naissoole kui õpetajale „Teie“, õhtuste pillimängude ajal mindi juba sina peale üle. Seda on ka paljud teised väitnud.

Uskumatu džässielu alates Stalini ajast

Varast nõukogude aega teadvatele inimestele paistab Naissoo tegevus džässmuusikaga tegelemisel ikka päris uskumatuna.

1949. aasta 5. mail kohtusid tollase Töönduskooperatiivide Peavalitsuse saalis Vene tn 6 teisel korrusel suletud uste ja ette tõmmatud kardinate taga ansamblid Swing Club ning Mickeys. Viimane osales osalise koosseisuga, puudus ka tollane orkestrijuht Ülo Raudmäe, teda asendas Felix Mandre. Ametlikust keelust hoolimata mängiti kohapeal moodustunud segakoosseisudega palju džässi. Ühena vähestest pealtvaatajatest sai ajaloolise sündmuse tunnistajaks olla Uno Loop, kes oli Naissooga juba tantsuansamblites koos mänginud. Laulja Loop veel polnud. Aleksander Rjabov oli talle kitarril näidanud paari džässiakordi, ta harjutas ja sai seltskonnaga tuttavaks.

Teine kohtumine ansamblite Swing Club ja Mickeys vahel toimus 1949. aasta 23. detsembril Töötava Rahva Kultuurihoones ehk praeguses Sakala teatrimajas.

Kolmas kohtumine 1954. aasta kevadel tõi kokku Swing Clubi, Emil Laansoo ansambli ja Metronoomi Aleksander Rjabovi juhatusel. See juhtus Jaan Tombi nimelises kultuuripalees Pikk tänav 26 ehk praeguses Mustpeade Majas. Legendaarne laulusõnade looja Heldur Karmo on märkinud oma päevikusse, et Töötava Rahva Kultuurihoonest Sakala tänavalt aeti nad 1951. aasta suvel välja, kuna selles majas hakati tegelema ideoloogilise kasvatustööga. Tollest sügisest hakkas bänd mängima tselluloositehase klubis, kuhu tuli kaasa ka põhiline publik ja džässielu jätkus. See materjal oli väljas näitusel „Eesti jazz 90“ Tallinna Keskraamatukogus.

Džässiharidus Eestis saigi alguse tänu Uno Naissoole ja vahest meeldejäävaimaks tulemuseks oli legendaarne 1967. aasta Tallinna festival, kus olid suured nimed ja mis pälvis nii palju rahvusvahelist tähelepanu, et rohkem neid festivale korraldada ei lubatud.

Uno Naissoo lõpetas konservatooriumi heliloojana 1952. aastal ja suunati muusikateoreetiliste ainete õpetajana tööle Tallinna muusikakooli, millest siis 1975 sai Otsa-kool. Seal töötas ta oma varase surmani 1980. aastal. 1977. aastal täitus tema kui pedagoogi suur unistus – avati Otsa-kooli estraadiosakond. Kahjuks esimese lennu lõpetamist ta enam ei näinud.

Naissoo oli alati kuhugi teel

Oma pedagoogilisi võimeid oli Naissoo testinud juba Swing Clubis kaaslasi juhendades ja nendega džässi suundumuste üle vaieldes. Naissoo meelitas ka siis juba 24-aastase Uno Loobi 1954. aastal Tallinna muusikakooli muusikateooria eriala õppima. Vähemalt paar korda nädalas mängis Loop koos õpetajaga Swing Clubis või Pirita restorani tantsuansamblis. Mõnikord juhtus isegi nii, et Loop andis Naissoole arvestuse vahetult enne lavale minekut esinemiskohas. Hinnaalandust ei olevat Naissoo teinud mitte kunagi. Loop on rõhutanud austust õpetaja vastu: ükskõik kui hilja mäng öösel lõppes, olid nad hommikul vara tundide alguseks õigel ajal platsis.

Kolleegid ja õpilased mäletavad Uno Naissood mehena, kes alati kuhugi tõttas, kirjutas Õhtulehe ajakirjanik Jaanus Kulli Naissoo 80. sünniaastapäevale pühendatud artiklis 25. märtsil 2008. Naissoo ruttas Tallinna G. Otsa nimelisse Muusikakooli tunde andma, taidlusansambleid juhendama, džässansamblitesse kontrabassi, akordionit, klaverit või mõnda muud pilli mängima, festivale ja kontserte organiseerima, žüriidesse osalema, muusikateemalisi artikleid kirjutama, Tallinna Kammerkoori laulma (koori loomise idee pärineb samuti Naissoolt), Heliloojate Liidu noortesektsiooni noori komponiste juhendama jne.

Naissoo ise on oma päevadest rääkinud Eesti Raadio „Keskööprogrammi“ saates Helve Võsamäele: „Mul on küll auto juba mõnda aega, aga isegi autoga ei jaksa kõiki kohti läbi kihutada, et jõuda igale poole õigeks ajaks. Ja siis ma olen teinud nii, et ma eelmine õhtu panen oma järgmise päeva vajalikud käigud kirja. Et vot sel kellaajal sinna, sel ajal sinna, siis ma lükkan need asjad nagu ritta ja siis panen järjekorranumbreid juurde vastavalt sõidumarsruuti pidi, et oleks võimalikult vähem vasakpöördeid, vähem liiklustakistusi ja saaks rutem kohale …“

Et meenutada Uno Naissoo erakordset panust nii kooli kui ka kogu Eesti levimuusikasse, korraldab Otsa-kool alates 1983. aastast igal aastal Uno Naissoo sünnipäeva paiku (25. märtsil) temale pühendatud loomingukonkurssi.

Isa hukkus metsavennana Nõukogude sõduri kuulide läbi

Uno Naissoo oli sihikindel inimene, kes juba keskkooli ajal võttis eratunde, et kindlasti konservatooriumi pääseda. Ta jäi juba 13-aastasena isata ega saanud avalikult pidada isa kangelaseks, vaid pidi tema saatuse maha vaikima. Tema isa oli Eesti Vabariigi ajal politseinik ja loomulikult ei olnud temale Nõukogude liiduvabariigis kohta. 1941. aasta 14. juuni hommikul, nähes aknast küüditajaid, põgenes ta köögiakna kaudu kodust ja liitus metsavendadega. Tema kaasvõitlejad on kirjeldanud teda kui vaprat ja hoolivat inimest. Kõigest 14 päeva hiljem hukkus ta metsavendade ja Nõukogude sõdurite vahelises lahingus.

Kui Uno Naissoo oli juba lõpetanud Tallinna konservatooriumi heliloojana Heino Elleri õpilasena, pidi ta elus esimest korda välismaale sõiduks täitma põhjaliku ankeedi, kus olid ka küsimused isa kohta. Isa surma asjaolude kohta olevat Uno tahtnud kirjutada, et langes sõjas kõhtu saadud automaadivalangu tõttu. Eri Klas, kes Uno isa tausta teadis, olevat soovitanud, et paneme siis surma põhjuseks maohaavad, nii on kindlam. Niisuguste karmide naljadega saadi raskustest ja aja painetest üle.

„Nii head südant kohtab harva. Ta ei rääkinud kunagi kellegi kohta halvasti ja oli kohutavalt lahke – isegi naiivselt lahke. Kõik need head omadused on ta pärandanud oma pojale, kes on justkui oma isa peegelpilt, samasugune tagasihoidlik muusik,“ rääkis Eri Klas nimetatud Õhtulehe loos. Klas lisas, et Naissoo näolt ei kustunud iial naeratus, temas oli kohutavalt palju head südant ja fanaatilist pühendumist. Sellised lugusid näeb muusikalises lavastuses „Rohelised niidud“.

Lähenemas on pühade aeg. Kinkige oma lähedasele pilet etendusele, mis ilusa loodusega Põlvamaal elustab selle ajastu muusika, suhted ja elulaadi.

Lavastust „Rohelised niidud“ mängitakse kauni Kiidjärve ääres Põlvamaal 25. juulist 11. augustini.

Pileti leiad SIIT!