Emil Laansoo ansambli saatel said lauljad kuulsaks

Eesti Raadio meeskvartetile enamiku seadeid teinud Emil Laansoo elas nagu kahte elu korraga: oli ERSO orkestris esimene viiul ja omanimelise ansambli juht. Emili pillimeheelus olid 1950ndate teine pool ja 1960ndad, mis nüüd seoses Eesti Raadio meeskvarteti tegevusega Kiidjärve muusikalises lavastuses publiku ette jõuavad, kõige aktiivsemad aastad.

Ajal, mil välismaiste laulude noote oli Eestis täiesti võimatu saada, kirjutas Emil Laansoo meloodiad kuulmise järgi üles, seejärel orkestreeris lood ja kirjutas vokaalpartiid ka lauljatele. Valter Ojakäär luges kunagi kokku, et Laansoo nimega seotud lugusid on ainuüksi Eesti Raadio arhiivides 480, arranžeeringuid aga üle 1500.

Ka enamiku Eesti Raadio meeskvarteti seadeid tegi Emil Laansoo ja tema ansambel mängis koos kvartetiga lood linti, alates „Rohelistest niitudest“ ja „Romantikast“.

Uno Loop on meenutanud, et Eesti Raadio meeskvarteti asutamisel oli põhiroll heliloojal Uno Naissool, kes oli kvarteti loomise mõtte algataja ning pidi ise algul selle koosseisu kuuluma, aga kuna tema hääl polnud n-ö kattega, jäi ta ise kvartetist välja. Uno Naissoo oskas väga hästi laulda, aga tema kaasaegsed meenutavad, et seejuures olevat ta koomiline välja näinud, mistõttu temast solisti siiski ei saanud.

Georg Ots tegi otsa lahti

1954. aastal asutas Emil Laansoo Eesti Raadio instrumentaalansambli, mida kõik teadsid aastakümneid Emil Laansoo ansambli nime all.

Tänu lausa legendaarseks saanud Emil Laansoo ansamblile sai tuntuks Emil Laansoo ise ja terve põlvkond uusi lauljaid: Kalmer Tennosaar, Uno Loop, Heli Lääts, Voldemar Kuslap, Heidy Tamme, Vello Orumets, Boris Lehtlaan, Tiiu Varik. Ka juba tuntud lauljad Artur Rinne ja Georg Ots esinesid tihti Laansoo ansambliga.

Emil Laansoo tütar mäletab isa ütlemas, et Ots tegi otsa lahti ja siis tahtsid Emil Laansoo ansambliga koostööd teha juba väga paljud solistid. Esimeseks lauluks koos Otsaga oli „Hõbedaselt helgib juuksekuld“, mis sai kohe ülipopulaarseks. „Isa jutu järgi oli kõige parem saata Georg Otsa, sest Ots oli ise äärmiselt kohanemisvõimeline, paindlik ja mitmekülgne,“ kirjutab Siiri Tall raamatus „Minu isa Emil Laansoo“. Georg Otsa kiitis ka Emil Laansoo ise saates „Tarmo album“ – tema oskas enda kohandada iga stiiliga, nii ooperi, opereti kui ka kergemuusikaga.

Üheksa-aastasena sümfooniaorkestris ja ansambel Tallinna Reaalkoolis

Tuntumad heliloojad Arne Oit, Uno Naissoo ja Gennadi Podelski kirjutasid muusikat, arvestades Laansoo ansambli kõlavärve.

Viiulimängu hakkas Emil Laansoo õppima lapsena ja juba üheksa-aastasena 1930. aastal võeti ta Tallinna Töölismuusika Ühingu sümfooniaorkestrisse. Samal ajal asus andekas poiss õppima Tallinna Konservatooriumi professor Alfred Papmehli klassi, kuni viimane Saksamaale lahkus. Tallinna Reaalkooli õpilasena juhtis Laansoo ansamblit, kus mängisid hilisem luuletaja Ilmar Laaban ja dirigent Vallo Järvi.

Kui algas sõda, oli Laansoo just kooli lõpetanud ja ta mobiliseeriti Punaarmeesse, sattus Leningradi blokaadi, pääses sealt eluga ja moodustas Eesti laskurkorpuse tagavarapolgus väikese orkestri. Hiljem mängis ta korpuse suures orkestris, kus algas koostöö Raimond Valgre, Arved Haugi ja Abi Zeideriga.

Emil Laansoo muusikat täis kirevat elu on huvitavalt kirjeldanud tema tütar Siiri Tall raamatus „Minu isa Emil Laansoo“.

Igapäevased sümfooniaorkestri proovid kestsid Laansool kella üheksast üheni ja igal neljapäeval oli kontsert. Orkestris mängis Emil Laansoo kuni 1985. aastani. Sel ajal sai orkestrist maailmatasemel kollektiiv. Kogu orkestrist ülejäänud aja võtsid tema ansambli kontserdid ja öised lindistamised. Öösel lindistati sellepärast, et tänavalt kostev liiklusmüra ei segaks. Kergemat muusikat võeti tihti öösiti linti ka seetõttu, päeval ei saanud stuudioaega. Sellise elustiili juures oli puhata väga raske. Suvel ka ei puhatud. „Ringsõidud toimusid suvel puhkuste ajal,“ meenutas Emil Laansoo oma ansambli Eesti-reise juba pensionipõlves ETV saates „Tarmo album“ 2003. aastal.

Suvised kontserdid läksid alati täissaalidele nii linnades, külades kui ka kolhoosides. Emil Laansoo ansambel mängis saateks sisuliselt kõigile Eesti tuntud solistidele ja Emil otsis kogu aeg ka uusi talente, aitas neid repertuaariga ning toetas igati. Seetõttu hakati seda noorte muusikute kasvulava kutsuma Emili laboriks, enamasti Milli laboriks, sest muusikud kutsusid Emilit Milliks.

Ansamblis klaverit mänginud hilisem tuntud dirigent Peeter Saul meenutas ETV saates „Ob-la-di, Ob-la-da“, et ansambli idee tekkis tegelikult temal koos vibrafonimängija Kalju Terasmaaga, hilisema meeskvarteti liikmega. Kohe jõuti Sauli sõnul ka mõtteni, et ansambli juhiks on vaja leida autoriteetne inimene ja et selleks võiks olla loomulikult Emil Laansoo.

Marino Marini tõi murrangu, esinemine vanglas

Laansoo tütar Siiri Tall kirjutab raamatus: „Kuigi auahnus, kuulsusejanu ja edevus olid isale võõrad, armastas ta kõike teha põhjalikult ning täiuseni viimistledes. Seetõttu ei jäänud ka kuulsus ja tunnustuski tulemata.“ Erakordselt suure panuse andis Emil Laansoo arranžeerimisse, mis laiemale publikule märkamata jäi.

Nii Emil Laansoo ansambli pillimeeste ja solistide kui ka Eesti Raadio meeskvarteti jaoks kujunes suursündmuseks kuulsa itaallase Marino Marini ansambli esinemine Estonia kontserdisaalis 1962. aastal. Sel kontserdil oli uskumatu menu ja kõik see mõjutas tugevasti Eesti levimuusikat. Sel kontserdil kuulis Email Laansoo esimest korda laulu „Rosita Cha-Cha-Cha“, mille ta hiljem meeskvartetile seadis. Tõelise ekstaasi olevat aga esile kutsunud „Quando“. Sellegi laulu seadis Emil Laansoo Eesti Raadio meeskvartetile ja seda hakkas koos nelikuga esitama Tiiu Varik Heldur Karmo sõnadega „Ütle, millal tuled sa“. See laul pani aluse Tiiu Variku soolokarjäärile.

Emil Laansoo ansambli kontserdid toimusid Jaan Tombi nimelises klubis, praeguses Mustpeade Majas. Õhtud lõppesid tantsuga. Sellest klubist kujunes Tallinna suurim meelelahutuskoht, kus saal oli alati puupüsti rahvast täis. Seetõttu juhtus veider lugu Laansoo ansambli liikme Peeter Sauliga, kes ei pääsenud majja sisse ei ees- ega tagauksest, kuna inimmass oli kõikjal tihedalt maja ümber. Lõpuks ronis Saul maja piiravate tellingute kaudu hoone aknast sisse, et asuda klaverit mängima.

Peeter Saul rääkis raamatus „Minu isa Emil Laansoo“ veel ühe värvika loo. Nimelt käis ansambel kord esinemas Tisleri tänava vanglas vangidele ja ja muusikud nägid, et paljud Pirita restorani endised kliendid istuvad esimeses reas. Nad olid vangi pandud, kuna äri tegemine ehk tollases keeles spekuleerimine oli ju keelatud. Mõni istus aasta kinni, tuli tagasi, siis kukkus jälle kinni. Äkki üks vang hüüdis: „Poisid, mängige „Jambolayat“, ma tulen aasta pärast välja ja maksan ära.“ Restoranis tuli iga tellitud loo eest ju maksta. Ansambel mängis. Mees maksiski aasta hiljem Pirita restoranis loo eest, mille vanglas oli tellinud.

Moskvas ja Soomes

Ansambli populaarsus kasvas nii kiiresti, et juba 1957. aasta algul kutsuti nad esimest korda Moskvasse esinema. See oli Emil Laansoo ansambli jaoks tohutu läbimurre. Moskvas saavutatud suurest edust annab tunnistust seegi, et ansambel kutsuti esinema ka Kremlisse Soome välisministri vastuvõtule. Solistina oli kaasas Georg Ots. Kui Nõukogude riigi juht Nikita Hruštšov tegi ansamblile ettepaneku mängida Soome välisministri Ralf Törngreni jaoks ka midagi soomepärast, võttis Georg Ots üles laulu „Yksi ruusu“, mida ansambel improviseerides kohe saatis. Peeter Saul kombineeris seadet klaveril ja Emil toetas teda kontrabassil. Moskvas andis ansambel seitse kontserti ning esines ka raadios ja televisioonis. Menu oli tohutu.

Järgmisel aastal tegi Emil Laansoo ansambel kolm kontsertreisi väljaspool Eestit. Moskvas käidi kaks korda, kusjuures kaasas olid Kalmer Tennosaar, Heli Lääts ja akordionist Venda Tamman. Estraadiartistide konkursi raames anti 15 kontserti Moskva estraaditeatris. 1963. ja 1965. aastal pääses ansambel lausa Soome esinema. Esimesel reisil, kuhu kogu ansamblit ei lubatud, olid ühel kontserdil publiku seas ka Soome peaminister Ahti Karjalainen ja NSV Liidu suursaadik Soomes Zahharov.

Emil Laansoo ansamblil oli ka väiksemaid esinemisi. 1959. aastal käisid nad Kärdlas mängimas voodisse aheldatud Punaarmee sõjainvaliidile Paul Kammile, kes sisustas voodis lamades oma elu maalimisega. Tütar kirjeldab raamatus, et isa Emil oli üllatunud mehe kunstiandest ja veelgi enam tema tahtejõust. Solistina oli Kärdlas kaasas Paul Kammi vastaspoolel sõdinud Artur Rinne, aga kõik kulges kenasti.

Emil Laansoo tütar meenutas raamatus, et isa ei pälvinud imetlust ainult muusikuna, vaid ka mehena, kuna oli nägus mees, mustade lokkis juustega, sarmikas ja temperamentne. Kui Emil Laansoo ansambel hakkas saatma kaheksaliikmelist vokaalansamblit Laine, märkas ema, et isa suhtumine temasse oli jahenenud. Tädi Ella, nagu tütar ema õde Elviinet kutsus, asus oma õe eest võitlusse ning sai teada kahtlustatava Laine liikme nime ja aadressi. Ta viis Emili naise Mai asjaga kurssi ja nad läksid koos Laine liikmele külla. Koputuse peale avas ukse noor nägus naine, kes ütles, et armastab Emilit. Mai vastas, et tema armastab ka, lükkas ukse lahti ja Emilit eest leides ütles: „Mill, tule ära, lähme koju.“ Ja nad läksid koos koju ilma mingite stseenideta. Emil ja Mai said oma suhted taas korda ega lahutanud.

Pilet etendusele, mis ilusa loodusega Põlvamaal elustab Eesti Raadio meeskvarteti, Emil Laansoo ja nende kaasaegsete ajastu, on tore pühadekink.

Lavastuse „Rohelised niidud“ etendused kauni Kiidjärve ääres Põlvamaal toimuvad 25. juulist 11. augustini.

Pileteid saab osta SIIT!