Kiidjärve muusikalise lavastuse nimiloo teksti „Rohelised niidud“ laulule „Greenfields“ kirjutas just nimelt Heldur Karmo. Laulu esitas originaalis USA meeskvartett The Brothers Four ning selle autorid on Frank Millei, Terry Gilkyson ja Richard Dehr.

Karmo esimene originaaltekst „Arglik brigadir“ Uno Naissoo meloodiale sai valmis 1949. aastal. Seda esitas Naissoo kokku kutsutud Swing Club. Nii Karmot kui ka Naissood näeb ka suvelavastuses „Rohelised niidud“ Kiidjärvel.

Teismelisena põetud lastehalvatuse tagajärjel oli Heldur Karmo liikumine raskendatud ja tema elu möödus ratastoolis, aga ta oli elurõõmus ning huumorilembene mees. Muuseas, oma lemmikkirjanike seas nimetas ta Mark Twaini, „12 tooli“ ja „Kuldvasika“ autoreid Ilfi ja Petrovi ning nautis väga ka raamatu „Vahva sõdur Svejki juhtumised maailmasõja päevil“ lugemist.

Karmo kinnitas 1987. aastal raadiointervjuus Vello Mikule, et pole tubase eluviisi tõttu millestki ilma jäänud, kuna tema ümber olid kogu aeg väga toredad ja huvitavad inimesed. Laulusõnade kirjutamine oli talle eneseväljenduseks ja samas kinkis see palju suhtlemist teiste inimestega. Mitmed Karmol külas käinud lauljad on meenutanud, et ta oli alati heatujuline ja viskas nalja.

Uno Naissoo ja Arne Oit ei olnud Karmole üksnes heliloojad ning töökaaslased, vaid sõbrad, lisas ta. Neile rahva seas armastatud heliloojatele on Karmo kõige rohkem tekste teinud. „Nojah, eks ma olen juba niisugune optimistlik ja ikka kõige paremast küljest on kombeks näha asju,“ ütles ta oma 60. sünnipäeva puhul antud raadiointervjuus.

Meeskvarteti lauludest kirjutas Karmo sõnad ka Aarne Oidi loole „Ei ma pole Saaremaa peal käind“, Uno Naissoo lauludele „Kolm imelist meest“ ja „Kodumaa“, Ülo Raudmäe loole „Vaid sulle“ ning Arved Haugi palale „Hõissa, pulmad!“.

Ülima populaarsuse saavutasid Tallinnaski esinenud Marino Marini Quarteti lood „Romantika“, „Quando“ („Ütle, millal tuled sa…“), „Nõnda kaunis“ ja „Imeilus suvepäev“. „Romantika“ kõlab juba aastaid Raadio 2 „Rahva oma kaitse“ lõpulauluna. „Quando“ suurepärase seade tegi Emil Laansoo ja solistina saavutas selle looga kuulsuse Tiiu Varik. See on laul, mida aastakümneid lauldi peaaegu igal rahvapeol ja mida on esitanud kümned professionaalsed muusikud.

Heldur Karmo tegi tekstid ka kuulsa Nat King Cole’i esitatud loole „Õnnele vastu!“, Los Paraguayose lugudele „Päike on hõõguvalt kuum“ ja „Pepita“ ning George Gershwini teosele „Kodu, kui armastan sind“. Nagu öeldud, kokku ligi 30-le kvarteti laulule.

Heldur Karmo sõnadele tehtud ja enam kui pool sajandit hiljemgi värskelt kõlavad lood „Suveöö“, „Ja elab rõõm“ ja „Unustuse jõel“ tellis Arne Oit aastavahetuste võistluskontsertideks, mille need laulud võitsid. Pärast helilooja surma 1975. aastal sai konkurss Oidi nime.

SIIT saab kuulata Heldur Karmo ja Vello Miku vestlust.

Sõnu oli vaja ja Karmo tegi

Kuidas Heldur Karmo laulusõnade tegemise juurde jõudis? „Ma püüdsin nooruses midagi kirjutada ka, aga siis sain aru, et sellest eriti välja midagi ei tule,“ ütles ta Tarmo Pihlapi juhitud ETV saates „Tarmo album“ juba iseseisva Eesti ajal 1994. aastal. Ta rääkis, et kirjutas luuletusi, lühijutte ja poliitilisi epigramme, aga siis jäi tuttavate muusikute õhutusel laulusõnade juurde ning kõik see algas 1940. aastate teisel poolel seoses džässansambli Swing Club tegutsemisega.

Mainitud intervjuus Vello Mikule rääkis Karmo: „Olid tuttavad poisid Naissoo, Ustus Agur, praegune tuntud küberneetik, natuke hiljem Rjabov ja Saul. Nemad tegid niisuguse muusikalise kollektiivi nagu Swing Club. Nad tahtsid pidudel mängida, oli vaja laule ka ja laulutekste oli vaja ning nad tõmbasid mind kaasa.“ Muide, Pihlapi küsimusele viimase aja lemmikute kohta vastas Heldur Karmo, et heliloojana meeldib talle Mikk Targo ja lauljana Pearu Paulus. Karmo loodud on tekst ka Rock Hoteli ühele kuulsamale loole „Kikilips“, mis originaalis on hoopis „Lucky Lips“.

Kirjanduse juurde oli Karmo pöördunud juba varem seetõttu, et kehalise puude tõttu ta liikumist nõudvaid ameteid valida ei saanud. Kooliajal olevat ta tahtnud saada korstnapühkijaks.

„Alustasin õige varsti pärast sõda. Sain kokku muusikainimestega ja neil oli vaja laulusõnu. Sõjajärgne aeg, kõigest oli puudus,“ ütles Karmo talle omase huumorimeelega oma 50. sünnipäeva puhul antud intervjuus Eesti Raadiole 1977. aastal.

Sõnaraamatuid appi võttes suutis Karmo laulusõnu tõlkida 10–15 keelest. Ta oskas inglise, saksa, soome ja vene keelt. Ta õppis Jakob Westholmi gümnaasiumis ja sai sealt hea inglise keele. Teistest keeltest tõlkimise kohta viskas Karmo intervjuus Vello Mikule niisuguse nalja: „Käib ka niimoodi, et üldse midagi ei saa aru, ja siis teed omast peast ning ütled, et see on tõlgitud sellest keelest.“

Ei teinud „mõttetutest sõnadest“ tekstile skeemi ette

Karmo oli teerajaja selles mõttes, et hakkas looma tekste spetsiaalselt juba valmis olevale meloodiale. Seega pidid tekstid olema hästi lauldavad ja ta ise vihjas ka intervjuudes, et paljalt luuletustena lugedes võivad need mõnes kohas kummalisenagi tunduda. Karmo teadis, et luuletuses peabki mingi oma sisemine rütm olema, aga kui heliloojatel rütmi ette määravat teksti ees polnud, olid nad oma loomingus palju vabamad.

Heliloojad omakorda kiitsid Heldur Karmo head muusikalist kuulmist ja nooditundmist. Mees oli ka viiulimängu õppinud. Karmo tekstid on küll väga hästi lauldavad, aga ka enam kui pool sajandit hiljem on need ka sisukad. Ta rõhutas, et tekstides peab olema kujundlikkus ja need peavad jutustama lugu ning et temal ei ole kunagi olnud vaja luua „mõttetutest sõnadest“ skeemi ette, nagu noorem põlvkond on hakanud tegema.

Ajakirjanik Vello Mikk, kes tegi Karmoga mitu intervjuud, rääkis telesaates „Ob-la-di, Ob-la-da“, et Karmo suutis jalgu järel lohistades kepi toel ja seintelt tuge saades liikuda nii palju, kui hädapärast vaja oli, enne kui ratastooli istus. „Ta oli oma ratastooliga tegutsemas: võttis plaadi siit, kasseti teiselt ja sõnaraamatu kolmandalt riiulilt. Tema ümbrus töökabinetis oli nii läbi mõeldud ja täpselt paigas. Seal põhiliselt tema laulutekstid sündisidki.“

Karmo suhtles ja töötas ööpäev läbi, kui vaja oli.

Hindas lihtsaid ilusaid meloodiaid

Karmo ütles raadiointervjuus Heljo Roomerele, et omal ajal isegi pandi pahaks sellist meetodit, et tekst tehakse valmis meloodiale. Helilooja Uno Naissoo rääkis samas raadiosaates, et laulude valmimine oli koostöö: „Me ikka väga palju arutasime, millest üldse võiks kirjutada, ma pakkusin välja oma ideed ja Heldur pakkus oma ideid ning siis viisime kuidagi asja kokku.“ Naissoo jätkas, et ta on telefoni teel Karmole lugusid ette mänginud, et too ei saaks meloodiast aimu ainult nootide põhjal, vaid saaks kätte vahetu meeleolu ka kuulmismeele kaudu. Karmo ütles vastu, et tema jaoks algabki kõik ikka muusika karakterist: kas see on lüüriline, lõbus, mõtlik, humoristlik.

Nii Naissoo kui ka Karmo pidasid tähtsaks, et nende laulud rahvale meeldiks ja neid laule teataks. Lihtsate hästi esitatavate laulude tegemist pidasid nad auasjaks, mitte häbenemisväärseks massi maitsele vastu tulemiseks. Naissoo võttis teema kokku lausega, et kolme duuri lugusid on samuti vaja.

Vello Mikk küsis nimetatud 1987. aasta intervjuus, kas Heldur Karmo nii tohutu hulga laulusõnade juures pole kartnud ennast korrata või avastanud mõtete või fraaside kordumisi. Karmo vastas, et ikka on: „Mõnikord tabad ennast mõttelt, et seda väljendit ma olen kusagil juba kasutanud, või mõnikord isegi ei pane seda tähele ja hiljem alles leiad, et näe, siin olin juba seda väljendit kasutatud ja nüüd viis aastat hiljem on seda uuesti kasutatud, aga ma tõesti ei ole seda tahtlikult teinud.“

Laulusõnad poole tunniga ja telefoni teel

Heldur Karmo kiireimad laulusõnad sündisid poole tunniga. See oli Itaalia helilooja Nino Oliviero laul „Armastus vihmas“. Ansamblijuht Emil Laansoo helistas, et poisid on kõik kohal, ka Kalmer Tennosaar ootab, iga hetk hakkab lindistamine ja on vaja kiiresti teksti. „Noh, siis oligi nii, et andsin telefoni teel teksti pool tundi hiljem,“ meenutas Karmo Vello Mikule. Üldiselt olevat kujunenud niisugune seaduspärasus, et mida pikem tähtaeg Karmole sõnade loomiseks anti, seda kauem ta neid ka tegi ja kui oli vaja kohe, siis tuligi teha kohe. Eurovisioni võidulaulude tekstid sündisid sageli ühe ööga. Võitja selgus ju alati hilisõhtul, aga järgmisel hommikul lindistasid Eesti muusikud sageli juba eestikeelset lugu, muidugi kuulutamata, et see on Eurovisioni võidulaul.

Heldur Karmo suri 70-aastasena 17. juunil 1997. Kümme aastat varem jõudsid nad vestluses Vello Mikuga arusaamisele, et Karmo eluvaade kajastus hästi Uno Naissoo kirjutatud ja Tarmo Pihlapi esitatud laulule „Elame veel“ loodud sõnades „Läbi rõõmu, läbi mure läheb looklev tee, üle rõõmu ja mure me elame veel!“.

2007. aastal valmis Heldur Karmo poja Peetri eestvõttel isa laulutekste, intervjuusid ja fotosid koondav koduleht heldurkarmo.net.ee.

2012. aastal pühendas Justament sõnameistrile oma plaadi „Karmovõlg“, kus lauldakse Heldur Karmo tekste.

2018. aastal avati Tallinnas Kibuvitsa tänav 20 asuval majal Heldur Karmo mälestustahvel. Sama aasta 27. juunil avati Kristiine linnaosavalitsuse ja Eesti Autorite Ühingu koostöös Tallinnas Löwenruh’ pargi vabaõhulava kõrval Heldur Karmo mälestuspink.

Pilet etendusele, mis imelise loodusega Põlvamaal elustab 1960ndate elu ja muusika, on kena pühadekink lähedasele.

Lavastuse „Rohelised niidud“ etendused kauni Kiidjärve ääres Põlvamaal toimuvad 25. juulist 11. augustini.

Piletid leiad SIIT!

Rohelised Niidud

Jaga
Kommentaarid