„Sel korral oli suurim tähistushetk see, kui pered ja armsad sõbrad olid meid lennujaama tervitama tulnud,“ muljetab Anna. „Pärast seda õnnestus mul sõita üheks õhtuks Tartusse tütart kallistama. Esmaspäeva õhtul tegid naabrinaised-sõsarad Tartus isetehtud saunas ühe vägeva vihtumise, aga põhilised suitsusaunad on mind ootamas siis, kui jõuludeks koju jõuan. Sõsarad on lubanud mind mudida ja vihtuda ning loodan väga, et saan nii kohevasse lumme kui jääauku.“

Anna unistab sellest, kuidas tähistab seda erakordset aastat kevadel või suvel suitsusaunas kogu dokumentaalfilmi juures tööd teinud tiimi, sõsarate ja filmi toetajatega.

Jaga
Kommentaarid