Isad ja pojad valmistuvad pühadeks: millised traditsioonid kuuluvad jõuluaja juurde Kaljujärvede ja Taalmaade peredes?

Järgmisel suvel etendub Palmse mõisa pargis Ott Kiluski kirjutatud uuslavastus „Isad ja pojad“. Nii naeru kui ka nuttu pakkuva lavastuse peategelasteks olevad isad-pojad Kaljujärved ja Taalmaad valmistuvad lavale tulekuks oma ehtsas rollis – kehastades vastavalt isasid ja poegi. Jõulude ja aastavahetuse meeleolus uurisime, millised traditsioonid kuuluvad nende peredes pühadeaja juurde, milline side ühendab isasid ja poegi teatrimaastikul ning milliseid tundeid tekitab järgmisel suvel koos ühises lavastuses mängimine.

Hannes ja Rasmus Kaljujärv teevad pühade ajal sauna

Isa Hannes ja poeg Rasmus Kaljujärv on rahvale tuntuks saanud nii teatrilavadelt kui ka kodumaistest teleseriaalidest ja filmidest. Vanem Kaljujärv pikaaegse Vanemuise teatri näitlejana on aastaid elanud ning elab praegugi Tartus, kuid noorem on end sisse seadnud Tallinnas. Seega on kohtumisteks aega leida keeruline, kuid pühadeks tullakse siiski kokku. „Meie perekonnad kohtuvad liiga harva, aga jõulud on kindlalt see aeg, kui me Tartus kokku saame,“ ütleb Rasmus. Ühine jõululõuna koos kingituste ja kõige muu sinna juurde kuuluvaga käib tema sõnul alati pühade juurde.

Ka isa Hannes tõdeb, et kui muul ajal nii tihti üksteist ei nähta, siis jõuluajal on selleks hea võimalus. See aasta on tehtud varakult ka juba konkreetne plaan – üheskoos kavatsetakse nautida saunamõnusid. „Oleme juba läbi rääkinud, et nende jõulude ajal peavad kindlasti isa, poeg ja pojapoeg jõudma minna koos sauna,“ ütleb ta, et saun saab kuumaks köetud kolmel erineval põlvkonnal.

Minus on palju Hannest ja usun, et ka Hanneses on kübeke mind

Teatrilaval on Hannes ja Rasmus varemgi koos mänginud ning nii mitmelgi puhul ka isa ja poja rollis. Seda esimest korda juba 1986. aastal „Tõe ja õiguse“ esimese osa põhjal valminud lavastuses „Aeg tulla, aeg minna“, kuid hiljem ka näiteks Vanemuise laval „Macbethis“, Emajõe Suveteatris „Hulkur Rasmuses“ ja kõige hiljutisemalt Üllar Saaremäe lavastatud tükis „Pikk päevatee kaob öösse“. Milliseid emotsioone on pakkunud laval koos üles astumine? „See kohtumine on alati natuke teistmoodi kui tavaline partnerlus. Minus on palju Hannest ja usun, et ka Hanneses on kübeke mind,“ leiab Rasmus, et näitlejatena on neil palju ühist.

Isa Hannes avaldab, et näitlemises pole ta Rasmust kunagi eriti õpetanud, pojal on lihtsalt loomu poolest eriline sarm. „Olen püüdnud teda objektiivselt vaadata ning siis olen täheldanud temas mingit x-faktorit. See on super, et tal näitlejana on see olemas,“ sõnab Hannes. Veresideme olemasolu annab mõlema sõnul „Isade ja poegade“ lavastusele juurde lisaväärtuse ning muudab karakterid veelgi usutavamateks. „Loodan, et saame isade ja poegade suhteid laval näidata natuke teistsugusemas võtmes – ausalt ja kartmatult,“ lisab Rasmus.

Indrek ja Leonhard Sass Taalmaa jõulujutud

Perekond Taalmaadel on pühade ajal traditsiooniks saada sugulastega kokku Viljandimaal. „Minu õel on seal hubane maja vaatega Viljandi järvele ja linnale, kus meil on kujunenud traditsiooniks pühade ajal koguneda,“ ütleb isa Indrek. Ühiselt istutakse laua taha maha, et maitsvate roogade kõrval jõulumeeleolus jutustada, kingitusi jagada ning jõuluilu nautida.

Isa läks õue kinkidele vastu ja tõi need tuppa

Pojal Leonhard Sassil, kes isaga koos suvises lavastuses üles astub, meenuvad pühade tähistamisest väikesena ka isa läbirääkimised jõuluvanaga. „Isa läks õue kinkidele vastu ja tõi need tuppa või siis saatis suguvõsa lapsed üleskorrusele mängima, et jõuluvana saaks rahus kingid ise sisse tuua,“ räägib ta. Kui jõuluvanal oli aga aeg tuppa siseneda ja kingitusi jagama hakata, läks isa tema sõnul välja saani valvama. „Seega ei olnud nad jõuluvanaga kunagi korraga ühes ja samas toas, mis ei tekitanud väikesele minule tol ajal muidugi mingeid küsimusi,“ meenutab hetkel Viljandi Kultuuriakadeemias näitlemist õppiv noorem Taalmaa isa kavalat manöövrit jõululaupäeval.

Isa ja poeg Taalmaad on varasemalt koos mänginud kahes lavastuses: 2010. aastal Endla teatris lavastuses „Röövlitütar Ronja“ ja 2022. aasta suvel menukas tükis „Ma armastasin sakslast“. Enim meenutavad mõlemad just viimast, sest seal olid nende etendatud tegelastel süžees ettenähtud omavahelised dialoogid ja kokkupuuted, mistõttu tuli esimest korda teha proovides tihedat koostööd ning suhelda üksteisega ka laval.

„Mind üllatas, et ta suudab nii orgaaniline olla ja et ta nii noorena suudab laval täieliku rahu säilitada,“ räägib isa Indrek poja esitusest lavastuses. Kuigi ta näeb pojas nii näitleja kui ka inimesena endaga sarnasusi, siis tema ise noorena sellist meelerahu üles veel ei näidanud. „Mina selles vanuses olin ikka silmadest must ja üpris keevaline,“ meenutab Indrek.

Mida saab näha Taalmaade esituses aga suvises ühislavastuses „Isad ja pojad“? „Kindlasti osa meie igapäevasest suhtlusest isaga kumab sealt läbi ja ma usun, et lavastuses toimuvas isa ja poja vahelises suhtluses tunneb äratundmisrõõmu ka publik,“ ütleb poeg Leonhard Sass.

Isa Indrek ootab väljakutset suure põnevusega ja avaldab, et kuigi muul ajal on tal pojaga läbisaamine väga hea ning pakub talle toetust igal võimalusel, siis laval ei pruugi see nii välja kukkuda. „Kui tükk nõuab, siis tuleb laval poega ka tuuseldada,“ ütleb ta muiates.

Suvelavastus „Isad ja pojad“ on Ott Kiluski kirjutatud uuslavastus, mis räägib isadest ja poegadest meie oma armsas Eestis, meie enda ajaloo ja ühiskondlike muutuste taustal. Lisaks isadele-poegadele Hannes ja Rasmus Kaljujärvele ning Indrek ja Leonhard Sass Taalmaale on laval alati muhe vanameister Egon Nuter.

Suvelavastus „Isad ja pojad“ toimub 17.–27. juulini 2024 Palmse mõisa pargis.

Lisainfo ja piletid Piletilevis.