Reimo Sagor tahab kultuurivaldkonda muutust: kultuuriministri portfell on käinud käest kätte nagu kasutatud sokk, mida keegi ei taha

Värskes LP-s räägivad Eesti näitlejad Taavi Teplenkov ja Liisa Pulk näitlejate väikesest palgast ning sellest, kuidas see on neid viinud läbipõlemisi. Sõna saab ka näitleja Reimo Sagor, kes sooviks kultuuriministri ametisse inimest, keda kultuuritöötajate palgatase päriselt huvitaks ning kes oleks valmis selle parandamise jaoks reaalseid samme astuma.

Reimo Sagor juhib LP-le antud kommentaaris esmalt tähelepanu sellele, et viimasel ajal on palju tähelepanu pälvinud õpetajate, päästjate ja politseinike palk. „Kõlavad lubadused tõsta need summad 1,2-kordseks võrreldes riigi keskmise palgaga. Suurepärane ja ainuõige plaan! Kui ei tõsteta, siis peabki streikima. Aga kultuuritöötajad, kus on meie 1,2-kordne eesmärk? Sellest ei räägi keegi, mitte ükski poliitik, mitte ükski otsustaja riigis, isegi kultuuriminister ise mitte. Vaikus. Piinlik vaikus, mis ärritab,“ leiab näitleja.

„Viimase nelja aasta jooksul on kultuuriministri portfell käinud käest kätte nagu kasutatud sokk, mida keegi ei taha. Või noh, natuke nagu tahaks, aga päris täpselt ei tea, mida sellega teha või kuhu panna. Millal saavad kultuuritöötajad omale juhtkonna ja ministri, keda päriselt huvitab? Kes kaitseb valdkonna rahastust, töötab selle arengu ja kasvu nimel ning kelle ainukeseks arutelusid lõpetavaks küsimuseks ei oleks: „Kust me selle raha võtame?“? Millal muutub suhtumine, et kui meie kultuuri rahastus on Euroopas esirinnas, siis sellest peaks ju piisama?“ mõtiskleb ta.

„Saates „Impulss“ toimunud õpetajate palgadebatis väljendas üks tuntud riigikogu liige täpselt samasugust üleolevat seisukohta: „Õpetajad saavad rohkem palka kui suur osa eestlastest.“ Jah, see on tõsi, aga millal selline suhtumine muutub? Millal rahvasaadikud, kes oma palgatõusu võrdlust ükskõik millise muu palgatõusuga peavad ebaadekvaatseks, sest see juhtub inertsist, mõistavad, et see ei tähenda, et õpetajatel pole õigust oma töötasu puhul nõudlikum olla. Ja sama kehtib ka kultuuritöötajate kohta. Minu kohta,“ sõnas Sagor veel.

Ta lausus, et armastab oma tööd ja see teeb teda õnnelikuks, kuid tema põhitöökoht ei taga talle piisavat sissetulekut. „Nende vabakutseliste näitlejate arv, kellel puudub kindel sissetulek ja seeläbi ka sotsiaalsed garantiid, kasvab igal aastal ja see on kriitiline probleem, mille põhjus-tagajärgede üle puudub riigis sisuline arutelu. Jah, paljudel inimestel Eestis on kehvem palk kui mul, aga kellegi kehvemale olukorrale rõhumine ei tohi olla õigustus riiklikul tasandil. Mis peab maailmas või Eestis juhtuma, et kultuuri rahastus suureneks nii nagu kaitsekulutused 3%-ni Eesti SKP-st, sest kas ei ole siis nii, et kui pole kultuuri, siis pole ka midagi kaitsta?“ arutleb Reimo Sagor.

Loe Eesti näitlejate palgamuredest lähemalt edasi LP-st.