„Ma ei planeerinud kuskilt otsast, et muusika võiks olla see asi, millega hakkan tegelema. Juba põhikoolis tegime sõber Aruniga väikseid filme. Minu fanatism oli ikkagi suunatud filmimaailma. Aga mäletan, et kui õppisin Barcelonas videodisaini, siis seal tekkis mul sisemine põlemine, et millegipärast tahtsin, et inimesed peaksid mind muusikuks. Kuigi selleks polnud justkui otseselt mingit põhjust,“ rääkis Kõpper, et see sisemine leek aina kasvas ja kasvas ja siis läks see leek filmifanatismist mööda.

Muusikat teeb Kõpper nii üksi kui ka bändiga. „Mõlemal poolel on omad võlud ja valud. Bändi on lahe teha, sest sul on rohkem ideid, sul on alati kindlad inimesed, kelle poole pöörduda loomeküsimustega. Ja sa ei ole selles asjas üksi. Teisalt, üksi on ka lahe asju teha, siis on lihtne – ma ise otsustan. Mulle meeldib üksi nokitseda mingite asjade kallal, see on lemmikprotsess,“ ütles muusik.