Nüüd kinodes! Vaatajate ette jõuab Jaapani kultuurist tehtud haiku-film
Tänapäeva kiirustavas ja kaootilises maailmas on vähe selliseid režissööre nagu Wim Wenders, kes keelduvad allavoolu ujumast ja aitavad rahuneda, pakkudes vaatamiseks meeldivalt meditatiivset lugu „Täiuslikud päevad“ (Perfect Days, Jaapan-Saksamaa 2023). See Cannes’i filmifestivalil esilinastunud teos tõi peaosalisele Kôji Yakushole parima näitleja auhinna. Juba PÖFFil populaarsust kogunud „Täiuslikud päevad“ jõuab Eesti ekraanidele sel nädalal.
Wim Wendersi elutarkus ja loomekogemus on leidnud suurepärase kokkuvõtte „Täiuslikes päevades“, mis on meditatiivne kirjeldus igapäevaelu rõõmudest. Kriitikud on seda võrrelnud vanameistri suurteosega „Taevas Berliini kohal“, kuna filmi peategelasele, Tokyo käimlate koristajale Hirayamale meeldib samuti olla nähtamatu nagu seda olid Berliini inglid, jälgides oma ümbrust ja inimesi, pildistades puid ja nautides inimelu iga detaili.
Hirayama elufilosoofia kajastab Wendersi filmi ideed - režissöör püüdis luua utoopilist filmi praeguses reaalsuses, kus me kõik oleme muutunud töönarkomaanideks, kellel on liiga palju tegevusi ja liiga palju nutiseadmeid. Hirayama tegelaskuju on sellest teadlik ja suudab kaootilises maailmas oma rutiinist kinni pidades säilitada rahu ning uskuda, et vähemalt midagi on tema enda kontrolli all.
Huvitav on ka see, et Jaapanis ja Jaapani kultuurist tehtud haiku-filmi režissöör on sakslane. See pole siiski esimene kord, kui Wenders selles riigis töötab: kunagi käis ta seal otsimas vana Jaapanit, mis tema meelest oli kadumas ja mida Wendersi suure mentori Yasujirō Ozu filmides kujutati. Režissööri sõnul sündis „Täiuslike päevade“ idee Tokyos ja seda ei saanud kusagil mujal realiseerida. Wendersi otsus teha film, mis ei räägi tema enda kultuurist, ei ole siiski üllatav, sest paljud filmikriitikud on teda kirjeldanud kui piirideta režissööri. Ühes intervjuus pakkus Wenders ise välja, et pärast maailma laastanud Covid-19 pandeemiat oli Jaapanist saanud omamoodi oaas, kus sai taas õppida inimestega suhtlema ja igapäevaelu nautima.
Mitmed kriitikud on pidanud „Täiuslikke päevi“ aasta ilusaimaks filmiks. Nende sõnul ei püüa režissöör publiku emotsioonidega manipuleerida, vaid laseb neil vaadata igal hommikul oma kangelasega ärkavat linna, lõuna ajal puude lehti ning kuulata autos helikassettidelt Lou Reedi ja Patti Smithi. Seetõttu on „Täiuslikud päevad“ ideaalne film, mis aitab melust hinge tõmmata, ja minna sinna, kus sel hetkel ise olla tahad. Jõuluaega sobib selline paus, mõtisklused möödunud aasta ja elu üle, ilusad mälestused ning tunne, et kõik on hästi. Lihtsalt mõnikord tuleb filmi peategelase Hirayama ja Nina Simone’i sarnaselt endale kinnitada - „Feeling Good“.
