Tal oli varuks luuletus, mille ette kandis. Võru kandist pärit mehena ikka võrokeeles.

Aasta tulõva ja läävä,

aigupiten müüdä käävä.

Härä, roti, tiigri, kassi,

ei nää ütski kavvõmb passi.

Õgal uma aasta antu,

peräst tuud saa maaha kantus

egä jüräjä ja puskja,

kargaja, vai muido kiskja.

Õnnõ inemisel lastas,

pitä veidü pikemb kõnõ.

Kellel vähägi om aimu,

tulõ umadõga toimõ.

EKRE fraktsioon sai kingiks veeanuma. Epler andis vastu kingi, millega viitas ühtlasi sellele, et Kaja Kallas oli öelnud, et jõuluvana pole olemas. „Hea jõuluvana, ma võtsin ühe väikese paki piparkooke ise ka kaasa. Ma täna hommikul hakkasin mõtlema selle peale, et jõuluaeg võiks ikkagi kõigil rõõmus olla, ja hakkasin mõtlema meie peaministri peale, kes ei usu, et sa oled olemas, aga ometigi sa oled olemas. Ja ka tema jõulud võiksid olla sellised rahulikud ja imedesse uskuvat. Ma annan meie poolt, et kui sa tema juurest läbi lähed, siis anna talle see pakk piparkooke.“

Jõuluvana kostis: „Annan-annan edasi. Aitäh!“

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena