Kalli koera lahkumine pani Anna Hintsi mõtlema elu ja surma teekonna peale: see oli väga pühalik, ilus ja kurb hetk

Režissöör Anna Hints meenutas „Vikerhommikus“ möödunud aasta kõige ilusamat filmimaailma välist kogemust, milleks oli kalli koerakese lahkumine. „See oli väga pühalik, ilus ja kurb hetk, mis pani mõtlema elu ja surma ning selle vahelise teekonna üle,“ ütleb Hints.

See juhtus suvel. „Oli väike hetk, lühike aeg, kus sain olla Võromaal, käia seto leelolaagris ja laulda sõprade, sõsarate, vellekeste ja vanade vägevate seto naistega,“ rääkis Hints, kes samal ajal elas oma sõprade talus ja valvas talle kallist koera.

Koer oli haige. Hints saatis teda viimasele teekonnale. „Olin tema kõrval, paitasin teda, ja palusin, et ta ootaks ära, kuni pere koju tuleb.“

„See oli pühalik, ilus, kurb ja vägev kogemus. Päeval laulsin seto laule ja õhtul laulsin koerakesele, kes on ka mu üks vana sõber. Mäletan teda pisikesest kutsikast peale,“ jätkas ta.

Annal on selgelt meeles hetk, kuidas koer hakkas metsa poole minema. „Lapsepõlvest mäletan, et koerad läksid metsa surema. See oli selline hetk, kus koer läks juba metsa poole, ma hüüdsin teda ja palusin, et ta ikkagi ootaks selle ühe päeva veel, kui pere tuleb,“ meenutas ta, et koer siis seisis, seljaga Anna poole ja kuulas teda.

Anna rääkis koeraga pool tundi. „Ja siis ta tuli tagasi, hästi minu kaissu, paitasin teda ja ta ootaski ära, kui pere tuli koju, siis põhimõtteliselt kahe tunni pärast ta läks...“.