Jääääre ja rokkmuusika suhetest annavad aru bändimehed Tõnu Timm ja Teet Velling. Esimene võimalus teistmoodi Jäääärt näha on juba 20. jaanuaril Tartu rokiklubis Rock & Roll, seejärel juba 10. veebruaril Tallinnas Hiiu pubis ja 16. märtsil alternatiivmuusika peakorteris Uus Laine.
Milline on Jääääre laiem suhe rokkmuusikaga? Kes on olnud teie iidolid ja lemmikbändid läbi aja, keda olete kuulanud või kuulate-fännate tänapäeval?
Teet: Kui lähtuda ühe Rootsi rokkari ütlusest, siis on kogu Mozarti-järgne muusika rock’n’roll, seega peaksime olema sellest läbi imbunud. Mulle on, kui järele mõelda, pigem sümpaatne just proge eesotsas Led Zeppeliniga, lisaks Jethro Tull, Yes, Gentle Giant, Pink Floyd ja teised taolised.
Tõnu: Olen Teeduga eeskujude ja sümpaatiate osas üsna päri.
Jaan Sööt on olnud progerokkansamblis Pantokraator. Kas teised Jääääre muusikud on ka rokkbändides osalenud ning kui jah, siis millistes ja millal?
Teet: Rokkmuusikasse selle sõna otseses mõttes pole mu käsi küündinud, küll aga pigem džässi maiguga tegemistesse. Näiteks mu sooloplaat „Vend August“, Elvuse „Marsi udud“ ja abikaasa Tuuli Vellinguga kahasse tehtud „Armastus Eesti moodi“.
Tõnu: Minul on olnud rõõm mängida paaris päris rock’n’roll’i bändis: esimene tegutses keskkooli ajal, teine, Nine Lives nimeks, tegutses 90ndatel. Praegu olen seoses oma steel-kitarride hullusega kutsutud stuudiomuusikuna päris mitmesse rokikooslusse, lavale pääsenud olen nüüd Tarvo Valmi bändi koosseisus.
Kuidas tõotab kõlada Jääääre rokk – on see rohkem nagu helge indie-rokk, depressiivne Eesti rokk, kärisev garage-rokk või hoogne punkrokk ehk milliseid loomingulisi võimalusi ja väljakutseid selle kavaga tegelemine teile pakub?
Teet: Kui sellele loetelule mõelda, siis võiks Jääääre rokilisust puudutada küll ainult helge indie, kindlasti mitte depressiivne või garage ega ka punkrokk mitte.
Jääääre muusika sellises võtmes tähendab bändile kindlasti oma argisest vormist veidi välja tulemist, akustiliste asemele elektripillide võtmist ja väikest suhtumise muutust.
Tõnu: Jääääre lood on 33 aastaga nii lihasmällu talletunud, et ega me neid vist seegi kord väga teistmoodi ei mängi. Erinevuse toobki trummide ja elektrikitarride kasutamine.
Rokkbändid esinevad püstijalu, Jäääär reeglina istudes – kas see väike nüanss viib teid laval mugavustsoonist välja?
Teet: Ei oskagi asjale niimoodi vaadata, ikka kohandad ennast olukorrale vastavalt. Kui rongis istuda ei saa, sõidad ju ka seistes.
Tõnu: Mul on mõned pillid, nagu pedal-steel-kitarr ja weissenborn, mida püsti mängida ei saa, isegi kui tegemist on rokikoosseisuga. Ehk siis vähemalt neid pille mängides minu mugavustsoon säilib.
Trummariks kutsusite endale džässtrummar Reigo Ahvena ja Anneli Kadaka. Millest selline justkui ebarokilik valik?
Teet: Reigo on meiega sellises vormis läbi aegade ikka mänginud ja temaga asi lihtsalt istub. Õnneks näib see tunne vastastikune olevat.
Tõnu: Meiega on varem sarnastel ettevõtmistel laval olnud ka Rein Joasoo ning Tiit Kevad. Hea trummar on žanriülene ja Reigo pole siinkohal üldse ebarokilik.
See pole teil esimene kord Hiiu pubis mängida. Mis teid sinna ikka ja jälle tagasi toob?
Teet: Hiiu pubi õhustik on kuidagi hubane ja praeguseks kodusekski saanud. Tänavusügisest kontserti oli seal väga mõnus mängida.
Tõnu: Hiiu pubi on meie muusika jaoks parajas hubases mõõdus: Jäääär ei ole staadionibänd. Ja köök on ka hea!
Rokiseades Jäääär esineb:
20. jaanuaril Tartus rokiklubis Rock & Roll
10. veebruaril Tallinnas Hiiu pubis
16. märtsil Tallinnas klubis Uus Laine
Pileteid saab osta Piletitaskust.
