Nii Hollandis, Inglismaal, Saksamaal kui ka Itaalias elanud kolme lapse ema tunnistas, et üksindustunnet on jalgpalluri naiseks olemise juures päris palju. „Eriti ma mäletan Saksamaal, kus nädalavahetused olid nende jaoks hästi perekesksed. Ragnarit ei olnud siis ükski nädalavahetus. Seal on suured rohelised pargid, laste mänguväljakud, kohvikud… ja iga kord, kui ma oma lastega seal ringi jalutasin, siis ma nägin, kuidas kõik olid peredega, sugulastega – õed-vennad, vanavanemad, tädipojad, täditütred. Ja mina käisin aastast aastasse kogu aeg üksi oma lastega. Siis oli küll vahel selline, et issand jumal, saaks ka kunagi oma pere täiskoosseisus siia parki tuua,“ meenutas Klavan.

Samuti pidi ta Ragnari puudumist pidevalt põhjendama ka erinevatel üritustel. „Pidin ka mingi hetk juba tõestama hakkama, et ausõna, mul on mees, ma ausõna olen abielus, teda lihtsalt ei ole kunagi.“

Samas mõistab ta, et teised inimesed, isegi tema enda lähedased sõbrannad, võisid tema olukorda toona palju roosilisemana näha ning polekski mõistnud, kui Lili oleks neile kurtma läinud.

„Ega ei saagi aru ja see ongi loomulik. Ja ma olengi võib-olla teadlikult oma sõbrannade ees… üks sõbranna võib-olla on rohkem mu seda hala kuulnud, aga teiste ees ma teadsin, et mul ei ole isegi mõtet midagi öelda. Mis ma ikka ütlen, kõik vaatavad niisuguse näoga, et mis sa vingud, ei ole midagi hullu,“ leiab Klavan.