Oja nentis, et tema jaoks ei ole enam 40-50 aastat tagasi tehtud huumorisaated naljakad. „Aga see oli omal ajal naljakas,“ kommenteeris ta. „80ndatel oli veel nõukogude tsensuur, et see lisas veel mingisuguse oma aspekti,“ meenutas Juur, et toona inimesed lugesid rohkem ridade vahelt.

Tänapäeval on osadest koomikutest saanud justkui aktivistid, jätkas Juur. Sellised koomikud ei tee tema arvates reeglina head nalja. „Koomik tuleb stuudiosse ja räägib mulle sellest hästi raevukal toonil, kui kahjulik on joomine – selline asi juhtus hiljuti Eesti Televisiooni ekraanil,“ viitas Juur Kinoteatri eetris kõlanud Henrik Kalmeti monoloogile. „Ja see oli nagu Jüri Enneti loeng joomise kahjulikkusest, aga seda esitas koomik ja ta ei teinud seda parodeerivalt, ta rääkis tõsiselt. Tule taevas appi, kas see nüüd siis on mingi huumor?“ mõtiskles Juur. „Üks asi oli naljakas,“ muigas ta.

„Igal naljal peab olema mingisugune alltekst, mingisugune tagamõte,“ lisas Oja. „Ja ega nali ei pea alati naerma ajama. / ---/ Ma tahan naerda, aga ma ei saa naerda – kahju.“

Juur tõi ka välja, et satiiri pilkamisobjektid on muutunud - kui kunagi pilgati kõrgemal võimupositisioonil olevaid inimesi, siis nüüd pilgatakse rohkem inimesi, kes ei saa aru progressiivsetest ideedest. „Selliseid poliitilise aktivismi ilminguid on lääne huumor täis ja neid on Eesti huumori täis, ja see on hästi tüütu, see on mega tüütu.“