VIDEOREPORTAAŽ TARTUST | Etendus oli morbiidne, midagi ei näinud ja külm hakkas. Päeva päästis siiski helendav reivisiil

Morbiidne. Liigutav. Värviline. Need on esimesed sõnad, mis meenuvad inimestele, kes vaatasid reedel Tartu kultuuripealinna avatseremooniat ja osalesid sellele järgnenud reivihõngulisel rongkäigul. Kuna rahvast oli ülikoolilinna jaoks tõesti palju, tuli paljudel leppida avatseremoonia valikulise piidlemise või isegi ainult selle kuulamisega.

Esimene tõsisem märk rahvarohkusest hakkas silma umbes kl 18.30: Annelinna ja kesklinna ühendav Turusild oli kesklinna poole liikuvat rahvast paksult täis. Oli küll reede õhtu ja siis on sillal üldiselt tavapärasemast aktiivsem jalapaaride tegevus, ent selline rahvahulk oli tavatu.

Aga kesklinna jõudes selgus, et see oli kõigest algus. Emajõe promenaad oli kohtades, kus rahval lubati olla, paksult rahvast täis ja Vabaduse puiesteele seatud paari suure ekraani juureski tunglesid tseremooniahuvilised kohtade pärast. Kui etendus algas, algas ka tolle õhtu uus Eesti rahvussport: leia vaatekoht, aga ära kuku! Nimelt oli Tartus läinud eelnenud ööl märksa külmemaks – termomeeter näitas kl 19 paiku –7 kraadi. Seega muutus eelmiste päevade sula Emajõe ateenal üheks suureks liuväljaks. Ainuüksi esimese poole tunniga tuvastasid Kroonika reporter ja fotograaf kümmekond kukkumist.