„See on ikka vägev tunne! Sellise auhinnani tuleb minna pikk tee. Ja mitte lihtsalt minna, vaid tuleb minna pidevalt kontserte andes, pidevalt uusi laule tehes, pidevalt olla nähtaval ja seda mitte niimoodi, et vahel harva, vaid kogu aeg, et siis võib ka juhtuda, et jõuad selle auhinnani,“ kirjeldab Marju oma tundeid Kroonikale antud videointervjuus pärast auhinna saamist.

Keda Marju meenutas ja kelle peale mõtles, enne kui hinnatud auhind talle kätte jõudis? „Ma loomulikult mõtlesin väga suure tänutundega publiku peale. Kui poleks publikut, siis ei oleks mul, kellele laulda. Ja nemad on ikka kõige olulisemad. Et üks laulja saaks kesta. Kui sul ei ole publikut, kui sul ei ole kuulajaid ja ei ole kellelegi esineda, siis sa võid tahta kesta,“ räägib Marju, et ei saa kesta, kui ainult iseendale laulda.

„Aga see, et sul oleks publikut ja fänne – see on ka pidev suur töö. Ma hoian alati fänne ja armastan neid. Olen alati rõõmus neid nähes. Aga muidugi siia tulles mõtlesin kõigi inimestele peale, kellega ma sel nii pikal teel olen kohtunud. Neid on nii palju. Esiteks on hästi palju muusikuid, kellega ma koos olen bändi teinud, siis on hästi palju heliloojaid, kellega koostöös oleme mulle laule teinud, originaallugusid. Ja loomulikult tekstiautorid, kes on mulle sõnu kirjutanud, kui olen palunud, et mulle kirjutada. Muidugi tänan kõiki produtsente, mänedžere, nagu ma ütlesin, režissööre, operaatoreid, helirežissööre ja kõiki, kes on tegelikult laulja ümber vajalikud. Sa saad ikkagi seda tuntust juurde, kui sind palutakse intervjuudele, kui sind kutsutakse telesaadetesse, kui sinust tehakse meediasse lugusid,“ sõnab Marju. „Tuleb üksteist austada ja alati olla valmis üksteisele olemas olema.“

Vaata videointervjuud Marju Länikuga lähemalt!